Järgmisel päeval peale Vikingite ära minekut oli hommikul Scout housis koosolek, kuhu kõik pidid ennast kohale vinnama. Jutud käisid, et koosolek pidi Zane pärast olema korraldatud. Kuna ta oma käitumisega Lekso juba nii vihaseks oli ajanud. Zane siiski jutuks ei tulnud, vaid hoopis mina. Kuna ma olin eelmine päev küsinud, et kas ta Vikingid lennujaama visaks ära mingi summa eest. Probleem siis selles, et raha pakkumine sõbrale on päris ebaviisakas siin – ühesõnaga kultuuriline erinevus. Igatahes kõik vaatasid, et selle pärast kutsutigi siia wä?

Peale koosoelkut jõudis lõpuks pohmel kohale, mis muutus haiguseks ja nii ma siis olingi kolm päeva voodis. PS! Selle aja jooksul sõin ainult ühe pätsi saia. Ei teagi, kas oli see tingitud sellest suurest üle söömisest või millestki muust.

Kui lõpuks terveks sain, siis võtsin ette tripi suurele bazaarile. Häbi öeldagi, aga esimest korda. Lihtsalt kellelgi ei olnud huvi sinna kunagi minna. Ma saan ka aru, miks see nii oli, sest see oli päris jube koht. Samas oli seal ka päris hea hinnaga ja head kraami. Nt lõhnaõli, mis tartu kaupsis pidi 1000 eegi kanti maksma saa bseal 120 krooniga.

Peale Bazaari läksin Tbilisisse Eesti poodi otsima. Ma ei tea, kas see koht päris Eesti poe nime vääriline on, aga midagi sealt vähemalt oli võimalik osta. Mina lahkusin sealt ühe rummi, põdrakonservi ja ala nopri leivaga. Viimane maksis nt ainult 20 krooni, mis on Eestiga võrreldes vist päris odav.

Enne koju minekut sain ma veel kokku Gioga, kes võib-olla tuleb märtsi kuus Eestisse vabatahtlikus. Seda muidugi juhul kui kui positiivse vastuse saab, aga kuna rõuge noortekas selle projekti kirjutas, siis ma olen selles 99% kindel, et ta selle raha saab. Esmamulje jättis ta igatahes igati hea (pidutseja, ekstreemsportlane, käib filmikoolis, pidutseja) ning tulevikus lubasime veel kokku saada.

Kuu keskel tabas meid suur üllatus, külla tulid Cristina sõbrad/sõbrannad. Ei üllatus i ole see, et nad külla tulid. Üllatus on see, et nad olid sõna otseses mõttes pensionärid, mida ei suutnud Cristinast keegi oodata. Iga päev läksid nad umbes kümne ajal magama ja neil vist ei olnud isegi ühtegi korralikku pidu siin. Aga vähemalt nad tõid endaga kaasa leiba ja kilukonserve. Nii et me saime teha päris meeldejääva õhtusöögi.

19. november otsustasime minna Tbilisisse peole. Kuna tüdrukud tahtsid Giot näha ja ma olin ka lubanud temaga ühendust võtta, kui Tbilisis olen, siis saigi talle helistatud. Ta oli just parajasti peol ühes baaris Budha (loe Savood). Nii saigi sinna mindud ja ausaltöeldes midagi kahetsema küll ei pidanud. Pidu kestis varajaste hommikutundideni välja ja need kartulid õõõh. Seal baaris pakuti lihtsalt maailma parimaid kartuleid. Need olid nii head, et me pidime järgmine õhtu sinna uuesti minema, sest need olid lihtsalt nii nii head.

Nädalvahetuse sisse mahtus veel Elina sünnipäev, mille puhul ma jälle lillepoodi läksin. Seekord olin ma aga targem ja ütlesin, et ma ei soovi lillede pakkimist. Aga kuna, ma olin seal poes juba teist korda, siis nad otsustasid teha mulle kingituse ja lilled ikkagi ära pakkida. Nii et ma sain jällegi ühe päris jubeda kimbu, mille hiljem ikkagi üle pidin tuunima.

Novembris oleks me peaaegu kõik nädalaks ajaks ühe projekti raames Armeeniasse läinud, aga kahjuks see korraldajate poolt viimasel minutil katkestati.

Isegi tööd sai Novembri kuus tehtud :D. Nimelt suurim asi, millega hakkama sain oli Mary keskkonna projekti reklaamvideo, millele tulevikus on tulemas kindlasti ka lisasid. Klipi jaoks läksime lasteada, kus põnne igasuguste keskkonna teemaliste küsimustega piinasime. Üllatav selle kõige juures oli see, kui rahulikud need lapsed kõik seal olid. Keegi ei karjunud ega seganud vahele. Lisaks ootasid ilusti oma järjekorda. Isegi täiskasvanud inimestega ei oleks seda olnud vist nii lihtne teha. Oma iganädalase töö sotsiaalkeskuses vahetaks ma päeva pealt töö vastu elles lasteaias.

Video tegemist raskendas aga asjaolu, et mul andis läpaka kõvaketas jälle otsad. Mõtlesin juba, et pean uue kõvaketta ostma, aga õnneks suutsid mehed arvutipoes selle ikkagi kuidagi tööle panna ja isegi enamus faile jäi alles. Lisaks sellele panid nad arvutile peale windows seitsme, mis on iseenesest tore küll, kuid see kvaliteet, kuidas nad seda tegid andis ikka kõvasti soovida. Arvuti oli peale seda vene, inglise ja gruusia keelne ja erroreid oli ilmselt isegi rohkem, kui Misso kooli kõigil arvutitel kokku. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui ise asi korralikult teha, muidugi oleks olnud võimalus ka poodi tagasi viia, aga ma ei viitsinud nendega maad jagada. Tänaseks päevaks on igatahes kõik korras ja kõiksugused viirused ja asjad minu jaoks vaid halb unenägu, sest minu masin jookseb nüüd Linuxi peal.

Novembri külastas meid peale kõikide eestlaste veel ka kaks väga lahedat Šveitsi tüüp, kes olid teel Hiinasse. Esialgu kuuldes, et nad on teekonna ette võtnud autoga, kujutasin ma ette, et nad sõidavd mingi purunematu maasturiga. Hiljem nähes nende vana ja väsinud Golf kolme jäi mul sõna otseses mõttes karp lahti. Tüübid olid seda veel ümber ka ehitanud, et mugavam oleks. Igatahes kõik see kokku nägi välja päris koomiline. Sarnaseid jooni oleks saanud vist tõmmata naksitrallide muhviga. Igatahes EDU EDU ja veelkord EDU neile sellel ettevõtmisel.

Detsembri alguseks oli Kalinal korraldatud heategevusüritus disability centeri (ei oskagi seda eesti keelde tõlkida, puukuuri?) toetuseks. Päev enne ürituse toimumist teatas, aga teater, et nende juures ei saa teha, kuna neil on mingi etendus sees - mis sest, et paar nädalat varem oli kokku lepitud. Kuna reklaamid olid igale poole üles pandud ja hulga tööd ja vaeva nähtud, siis ei tahetud üritust päris ära ka jätta. Nii aigi vastu võetud otsus, et teeme asja ära teatri ees olevas pargis. Kahjuks pidime ikkagi enamus esinemis ära jätma, kuna elektrit meil ei olnud seal kuskilt võtta. Lõppude-lõpuks võis päeva ikkagi lugeda kordaläinuks, sest sellistes oludes 150laari puuetega inimestele leida on ka midagi. Ühe paari uuse rehve saavad ikka ratastoolile.

Õhtul tomimus aftekas ka meie pool, mis kujunes päris suurejooneliseks. Tantsiti Gruusia tantse Benassi brothers -satisfactioni loo saatel ja lauldi mingeid Aafrika hõimu laule...