In the middle

Mid term.

Pool oma ajast on siin juba ära oldud, seega võiks ka mingi vahekokkuõtte teha ja seda teiega jagada. Enne siia tulekut olin ma päris kindel, et oma EVS aega naudin ma täiel rinnal juba esimesest päevast alates. Pre departure treeningul räägiti küll midagi kultuurišokist, aga seda ma eriti ei uskunud, sest Eestis olles olin ma pidevalt ratastel ja kodust eemal. Lisaks sellele pidasin ma ka ennast päris tugevaks inimeseks. Alles Gruusiasse jõudes sain ma õieti aru, millese ma ennast nüüd mätsinud olen. Ühe hetkega oli kõik kadunud – tüdruk, sõbrad, pere, töö, auto ja isegi telefoni suutsin jätta laagrisse minnes oma uude koju. Raske on seda isegi sõnadesse panna, aga jh ühe hetkega olin ma mitte keegi. Asja tegi veelgi raskemaks see, et meil ei olnud põhimõtteliselt septembri keskpaigani sõna otseses mõttes midagi teha ja nii me siis siin tiksusime. Muidugi võib ju öelda, et miks te ise midagi ette ei võtnud, aga jh ei olnud sellist seltskonda ka... Vb peate seda halamiseks orsmth aga sellised tunded olid kõigil, kes siia suvel tulid. Mida aeg edasi, seda kergemaks siiski läks, sest tuli siia uusi vabatahtlikke ja ka tutvusringkond laienes. Siiski ilmselt oktoobri lõpuni oli meeleolu nagu Ameerika mägede peal, kord üles, kord alla.

Tänaseks päevaks arvan, et ma olen sellest asjast lõpuks üle saanud ja järele on jäänud vaid lõbus aeg. Muidugi tahaks ka koju, verivorste ja hapukapsaid sööma ning sõpradega sauna õlut jooma aga küll jõuab ka seda teha.

Mis ma õppinud olen? Noh kui päris aus olla, siis teadmisi või oskusi ma juurde ei olegi saanud. Turu peal saan küll Gruusia keeles hakkama ja ka inglise keele tase on märgatavalt paranenud, kuid see on ka ilmselt kõik. Samas arvan, et ma olen sisimas päris palju muutunud ehk olen õppinud ennast tundma vms – DEEP. Lisaks sellele olen saanud hullult tuvusi juurde – USA, Prantsusmaa, Šveits, Luksemburg, Serbia, Poola, Leedu, Läti. Varsti peaksin veel kohtuma Slovakia ja Tsehhi vabatahtlikega. Nii et sõbrad, võtame suvel ühe Eurotripi ette???:D:D

detsemberi

5. detsembri hilisõhtul sain ma teada, et pean ära kolima ja selleks oli mul ei rohkem ega vähem aega, kui 12 tundi. Pakkimine tegelikult kaua aega ei võtnudki, sest palju mul neid asju seal ikka oli.
Hommikul tuli mulle ja mu asjadele järgi Lekso, kes sõidutas mind mu uude kodu onu Gia ja vanaema Tiina juurde. Kaua ma uues kohas siiski olla ei saanud, kuna pidime minema Tbilisisse mid-term treeningule. Esialgu pidi see toimuma küll Batumis, aga kuna Lekso ja Liene ei tahtnud aega rongi sõidule kulutada siis toimus see ikkagi Tbilisis. Iseenesest kahju, sest detsembri kuus meres ujuda oleks ju uus kogemus (Batumi õhutemperatuur oli sel ajal ca 25 kraadi). Samas isegi see Tbilisi hotell tundus marsaga sõites nii kaugel, seega vb oli see isegi hea.
Koolitus ise oli täiesti mõttetu, sest kava järgi pidime kirjutama umbes 3 lehekülge teksti ja oligi kõik. Aga noh ega me sinna ei läinudki, kui koolitusele. Näiteks Lekso esimesed sõnad olid kohale jõudes sellised: „After we finish this, then we can start with our drinking activities...“
Peale koolitust olin ma nagu rase, sest nii kõvasti sõin ma viimati, kui vikingid siin olid. Peale selle toimus õhtul veel cooking club, kus Dako valmistas khatsapuri atsmat vms. Mis kujutab endast mitme kihilist juustukooki, mis on niii niii HEAA, peale selle valmistasin ma veel hapukapsaid järgmiseks nädalaks.
Reede õhtul läksime Cristinaga Eesti saatkonda jõulupeole. Iseenesest seal midagi märkimisväärset ei toimunud, aga see toit viis küll keele alla – hapukapsad, kiluvõileivad, kartuli, kaste jne jne. Lisaks sellele saime jõuluvanalt ka kalevi kommi paki ja eesti gruusia vestmiku.
Jõulupoel me siiski kaua ei olnud, kuna pidime jõudma ka Rustavis toimuvale ärasaatmispeole. Kusjuures lahkumas oli kolm inimest – Dato ehk Sama ehk Pinki Šveitsi ning Elina ja Liene Lätti.
Muideks kõigile Kalevi kommid maitsesid. Aftekas resto peole toimus traditsiooniliselt EVS majas, mis kestis varajaste hommikutundideni ja natuke pealegi...
Terve järgmise päeva lebotasime arusaadavatel põhjustel EVS majas. Vaatasime filme, muljetasime peost ja vahepeal käisime restos khinkaale söömas. Õhtuks otsustasime ikkagi Jouga koju minna, sest tõesti väsimus oli peal ja üks korralik pesu kulus ka ära. Kahjuks me ei arvestanud oma plaandes asjaoluga, et me elame onu Giaga, kes on Rustavi üks kuulsamaid damadare (otsetõlkes toostimeister aga meie jaoks õhtujuht pidudel vms) lisaks sellele on ta ka ansambel Tbilisi üks liikmeid. Mis siis juhtus?? No läksime koju istusime köögis ja tegime midagi õhtusöögiks. Mingi hetk astus uksest sisse onu Gia, kes hakkas meiega juttu ajama. küsis ta meilt, kas me veini ei taha, sellest me aga keeldusime tuues põhjuseks kõva peo eelmisel õhtul. Selle peale muutus ta kurvaks, et me teda peole ei kutsunud :). Jutu edenedes näitas ta meile veinikeldri võtme asukoha ja lubas meil seda alati kasutada, sest me oleme selle pere liikmed. Nii jõudsime jälle veini joomise juurde, kuid ka seekord keeldusime. Lõpuks õnnestus tal meid ikkagi ära rääkida ja otsustasime siis mõned klaasid ikkagi temaga juua. Nii lihtsalt me siiski ei pääsenud, sest mõnest klaasist said hoopis mõned kannud. Nii et pidu lõppes nii umbes pool seitse. Vahepeal helistasime ka oma telefoniraamatu läbi, et laulda onu Gia lemmiklaulu, kes kuulis see teab...
Järgmine hetk, kui ma silmad lahti tegin oli toas pime ja ma ei saanud aru, kas on hommik või õhtu. Lõpuks kui ma kella nägin jäi mul karp lahti, sest see oli 9.30 ÕHTUL. Selle peale müksasin ma Joud (Ei me ei maga koos ühes voodis, meil on kaks eraldi voodit, mis on lihtsalt üksteisele hästi lähedal), millele järgnes umbes selline dialoog:
V: Are you going to get up today?
J: I don't know
V: Do you know what's the time?
J: No
V: It's half past nine
J: WHAAAAAT????
Sellele järgnes päris pikk naermine, eelmise õhtu muljetamine. Vahepeal jõudis veel Dagi koju, kes pidu oma vaatevinklist kirjeldas. PS! See ei olnud nii hea, kui meie oma :):) No ja siis läksime magama tagasi. Aga Guess what? Ma ei saanudki sel ööl magada.
Uus nädal oli nagu septembri alguse nädal, sest sõna otseses mõttes ei olnud midagi teha. Kõik tegevused olid millegi pärast edasi lükatud ja nii ei saanudki millegi targaga hakkama. Üks asi siiski läks sel nädalal korda. Nimelt kõlas üks parimaid nalju ever. Istusime kambaga köögis, kui jutuks tuli, et minu ja Cristina vanvanemad olid koos Siberis.
Mary: What they were doing there?
Dagi: Youth exchange!
Nädala lõpus kaotasin veel telefoni ka marsasse ära. Seega jõuluõnnitlused võite meilile jätta...
Päev hiljem läksime Jouiga Bazaarile uut telefoni otsima, mis kujunes päris huvitavaks ettevõtmiseks. Telefone oli seal võrdlemisi palju ja hinnad ka üpris soodsad, sest 900 eeki uue iphone eest ei ole ju palju :D. Samas telefoni ma ikkagi lõpuks ei ostnud, sest ühel mudelil ei olnud ühte asja ja teisel teist. No ja kõik see shopping lõppes ühes telefonipoes peoga Zura, Gio ja Gia seltsis :D. Suhtluskeeleks oli inglise, hiispaania, gruusia ja vene keele segu.

Mis siis veel?
Jõulud on kohe kohe käes, aga ausalt öeldes mingit jõulu meeleolu ei ole, sellise septembri kuu ilmaga. Mingi pakkide jagamine ja pidu peaks nädalavahetusel küll toimuma, aga see on ka ilmselt kõik... Teile kõigile, kes seda blogi loevad soovin aga kauneid jõule.

Aastavahetuse plaane ka ei ole veel tehtud. Vahepeal oli jutuks, et Batumis on suur pidu, aga gruusiale kohaselt ka see canceled (mis on sobiv eestikeelne sõna siia???). Nii ei oskagi praegu öelda, mis plaanis. Vb Armeenia, vb suusakuurort Bakuriani või Kudauri , vb Tbilisi. Ei teagi...

Järgmisel päeval peale Vikingite ära minekut oli hommikul Scout housis koosolek, kuhu kõik pidid ennast kohale vinnama. Jutud käisid, et koosolek pidi Zane pärast olema korraldatud. Kuna ta oma käitumisega Lekso juba nii vihaseks oli ajanud. Zane siiski jutuks ei tulnud, vaid hoopis mina. Kuna ma olin eelmine päev küsinud, et kas ta Vikingid lennujaama visaks ära mingi summa eest. Probleem siis selles, et raha pakkumine sõbrale on päris ebaviisakas siin – ühesõnaga kultuuriline erinevus. Igatahes kõik vaatasid, et selle pärast kutsutigi siia wä?

Peale koosoelkut jõudis lõpuks pohmel kohale, mis muutus haiguseks ja nii ma siis olingi kolm päeva voodis. PS! Selle aja jooksul sõin ainult ühe pätsi saia. Ei teagi, kas oli see tingitud sellest suurest üle söömisest või millestki muust.

Kui lõpuks terveks sain, siis võtsin ette tripi suurele bazaarile. Häbi öeldagi, aga esimest korda. Lihtsalt kellelgi ei olnud huvi sinna kunagi minna. Ma saan ka aru, miks see nii oli, sest see oli päris jube koht. Samas oli seal ka päris hea hinnaga ja head kraami. Nt lõhnaõli, mis tartu kaupsis pidi 1000 eegi kanti maksma saa bseal 120 krooniga.

Peale Bazaari läksin Tbilisisse Eesti poodi otsima. Ma ei tea, kas see koht päris Eesti poe nime vääriline on, aga midagi sealt vähemalt oli võimalik osta. Mina lahkusin sealt ühe rummi, põdrakonservi ja ala nopri leivaga. Viimane maksis nt ainult 20 krooni, mis on Eestiga võrreldes vist päris odav.

Enne koju minekut sain ma veel kokku Gioga, kes võib-olla tuleb märtsi kuus Eestisse vabatahtlikus. Seda muidugi juhul kui kui positiivse vastuse saab, aga kuna rõuge noortekas selle projekti kirjutas, siis ma olen selles 99% kindel, et ta selle raha saab. Esmamulje jättis ta igatahes igati hea (pidutseja, ekstreemsportlane, käib filmikoolis, pidutseja) ning tulevikus lubasime veel kokku saada.

Kuu keskel tabas meid suur üllatus, külla tulid Cristina sõbrad/sõbrannad. Ei üllatus i ole see, et nad külla tulid. Üllatus on see, et nad olid sõna otseses mõttes pensionärid, mida ei suutnud Cristinast keegi oodata. Iga päev läksid nad umbes kümne ajal magama ja neil vist ei olnud isegi ühtegi korralikku pidu siin. Aga vähemalt nad tõid endaga kaasa leiba ja kilukonserve. Nii et me saime teha päris meeldejääva õhtusöögi.

19. november otsustasime minna Tbilisisse peole. Kuna tüdrukud tahtsid Giot näha ja ma olin ka lubanud temaga ühendust võtta, kui Tbilisis olen, siis saigi talle helistatud. Ta oli just parajasti peol ühes baaris Budha (loe Savood). Nii saigi sinna mindud ja ausaltöeldes midagi kahetsema küll ei pidanud. Pidu kestis varajaste hommikutundideni välja ja need kartulid õõõh. Seal baaris pakuti lihtsalt maailma parimaid kartuleid. Need olid nii head, et me pidime järgmine õhtu sinna uuesti minema, sest need olid lihtsalt nii nii head.

Nädalvahetuse sisse mahtus veel Elina sünnipäev, mille puhul ma jälle lillepoodi läksin. Seekord olin ma aga targem ja ütlesin, et ma ei soovi lillede pakkimist. Aga kuna, ma olin seal poes juba teist korda, siis nad otsustasid teha mulle kingituse ja lilled ikkagi ära pakkida. Nii et ma sain jällegi ühe päris jubeda kimbu, mille hiljem ikkagi üle pidin tuunima.

Novembris oleks me peaaegu kõik nädalaks ajaks ühe projekti raames Armeeniasse läinud, aga kahjuks see korraldajate poolt viimasel minutil katkestati.

Isegi tööd sai Novembri kuus tehtud :D. Nimelt suurim asi, millega hakkama sain oli Mary keskkonna projekti reklaamvideo, millele tulevikus on tulemas kindlasti ka lisasid. Klipi jaoks läksime lasteada, kus põnne igasuguste keskkonna teemaliste küsimustega piinasime. Üllatav selle kõige juures oli see, kui rahulikud need lapsed kõik seal olid. Keegi ei karjunud ega seganud vahele. Lisaks ootasid ilusti oma järjekorda. Isegi täiskasvanud inimestega ei oleks seda olnud vist nii lihtne teha. Oma iganädalase töö sotsiaalkeskuses vahetaks ma päeva pealt töö vastu elles lasteaias.

Video tegemist raskendas aga asjaolu, et mul andis läpaka kõvaketas jälle otsad. Mõtlesin juba, et pean uue kõvaketta ostma, aga õnneks suutsid mehed arvutipoes selle ikkagi kuidagi tööle panna ja isegi enamus faile jäi alles. Lisaks sellele panid nad arvutile peale windows seitsme, mis on iseenesest tore küll, kuid see kvaliteet, kuidas nad seda tegid andis ikka kõvasti soovida. Arvuti oli peale seda vene, inglise ja gruusia keelne ja erroreid oli ilmselt isegi rohkem, kui Misso kooli kõigil arvutitel kokku. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui ise asi korralikult teha, muidugi oleks olnud võimalus ka poodi tagasi viia, aga ma ei viitsinud nendega maad jagada. Tänaseks päevaks on igatahes kõik korras ja kõiksugused viirused ja asjad minu jaoks vaid halb unenägu, sest minu masin jookseb nüüd Linuxi peal.

Novembri külastas meid peale kõikide eestlaste veel ka kaks väga lahedat Šveitsi tüüp, kes olid teel Hiinasse. Esialgu kuuldes, et nad on teekonna ette võtnud autoga, kujutasin ma ette, et nad sõidavd mingi purunematu maasturiga. Hiljem nähes nende vana ja väsinud Golf kolme jäi mul sõna otseses mõttes karp lahti. Tüübid olid seda veel ümber ka ehitanud, et mugavam oleks. Igatahes kõik see kokku nägi välja päris koomiline. Sarnaseid jooni oleks saanud vist tõmmata naksitrallide muhviga. Igatahes EDU EDU ja veelkord EDU neile sellel ettevõtmisel.

Detsembri alguseks oli Kalinal korraldatud heategevusüritus disability centeri (ei oskagi seda eesti keelde tõlkida, puukuuri?) toetuseks. Päev enne ürituse toimumist teatas, aga teater, et nende juures ei saa teha, kuna neil on mingi etendus sees - mis sest, et paar nädalat varem oli kokku lepitud. Kuna reklaamid olid igale poole üles pandud ja hulga tööd ja vaeva nähtud, siis ei tahetud üritust päris ära ka jätta. Nii aigi vastu võetud otsus, et teeme asja ära teatri ees olevas pargis. Kahjuks pidime ikkagi enamus esinemis ära jätma, kuna elektrit meil ei olnud seal kuskilt võtta. Lõppude-lõpuks võis päeva ikkagi lugeda kordaläinuks, sest sellistes oludes 150laari puuetega inimestele leida on ka midagi. Ühe paari uuse rehve saavad ikka ratastoolile.

Õhtul tomimus aftekas ka meie pool, mis kujunes päris suurejooneliseks. Tantsiti Gruusia tantse Benassi brothers -satisfactioni loo saatel ja lauldi mingeid Aafrika hõimu laule...

Oktoobri esimesed päevad möödusid mul lennujaamas, sest iga päev oli sealt keegi tulemas, kõigepealt Mary prantsusmaalt, siis Thomas ja Daga poolast ja lõpuks Joui Luksemburgist.
Kohe kuu alguses oli ka Orinta sünnipäev, mille puhul läksin lillepoodi, et mõned roosid talle osta. Naljakal kombel osutus see aga hoopis keerukamaks ettevõtmiseks, kui keegi oleks osanud arvata. Kui lilled olid välja valitud küsiti, kas ma soovin pakkimist ka, millele ma vastasin jaatavalt, sest eeldasin, et pakkimine tähendab valget paberit, nagu Eestis kombeks, aga ei. Kõigepealt pandi sinna mingit heina juurde, siis mähiti ühe värvilise paberi ümber, siis teise, lõpuks paelad ja enne kätte andmist lasti veel mingi sädeleva asjaga ka üle. Nii et mu üks roos oli muutunud suureks kimbuks. Peale seda näitasid nad mulle veel oma firma albumit, kus olid lilleseaded pulmadeks – nii et kui mul vaja läheb, siis tean kuhu pöörduda.

9. oktoober
Oktoobri teisel nädalavahetusel toimus siin linnas ka ilmselt aasta esimene ja ilmselt ka viimane pidu, milleks oli Rustavi linna päev. Mis saranes natuke vastseliina laadale, aga mulle meeldis. Ning ka meil, vabtahtlikel oli siin oma roll, et päeva huvitavamaks muuta. Nimelt pakkusime lastele erinevaid tegevusi – joonistamisest köietõmbamiseni.

Õhtu poole toimus õllejoomisvõistlus, kuhu Lekso mind välja pakkus ja mis
mul sai selle vastu olla. Järjekorras seistes vaatasin, et ilmselt osa võtma ei pääse, kuid kui mainit ära, et ma olen eestlane olin korraga järjekorra ees. Õhtujuht veel mainis, et ohoo Mart Laar. Laval olles küsis ta mult ka mõned küsimused, mis sellest ma aru ei saanud ja esimesel vastasin huupi oma nime ja teise küsimuse vastuseks ütlesin “Ludi minda ahla – tahan õlut ruttu”. See pakkus rahvale päris palju nalja, aga see selleks. Võistlust kinni ma siiski ei pannud. Hiljem selgus, et esimene küsimus oli Kas sa Gruusia keelt räägid ja teine, et Mis su nimi on, seetõttu saingi ma endale sotsiaalkeskuseks hüüdnimeks laste seas Ludi Minda J.
See ei olnud aga õhtu tipphetk, sest Modern was still talking, ehk õhtul toimus Modern Talkingu kontsert.

Oktoobris alustas tegevust ka meie cooking club, kus iga kolmapäev midagi uut ja huvitavat valmistame, esimeseks roaks oli nt Thomase retsepti järgi sibula supp. See oli tõesti hea. Lisaks selles hakkasin käima Gruusia tantsu kursustel. Hakkasime ette valmistama ka talilaagrit Gruusia noortele.
Mis siis veel??? Lisaks sellele olid mõned terviseprobleemid, mille tõttu pidin päris tihti haiglat külastama, aga lõppkokkuvõttes abi ikka ei saanud.

Kuu lõpus käisime ka Mskhetal, mida kõigile soovitan, kes siia peaks sattuma. Külastasime seal ka mäe otsas asuvat kirikut, milleks pidime takso võtma. Mis oli omamoodi kogemus – taga 5 inimesega koos. Üles mäge esimene käik alla mänge 2 käik J.

Create your own video slideshow at animoto.com.

1. november
Esmaspäev nagu esmaspäev ikka ainult selle vahega, et suur osa päevast kulus külaliste jaoks ettevalmistuste tegemistele. Nimelt järgmisel hommikul pidi saabuma Eestist Ahto, Ain ja Henri, lisaks veel uus vabatahtlik Poolast.
Tegevust jätkus hiliste öötundideni, sest Thomasel tuli idee saabujaid kuidagi üllatada, nii et meil oli vaja paika panna kindel plaan.

2. november
Hommikuseks äratuseks oli Dato kõne, kuna lennukilt ei tulnud maha eestlasi. Selle peale helistasin kohe Ahtole, et küsida, mis on juhtunud. Suureks üllatuseks magas ta oma kodus või vähemalt kuni mu helistamiseni. Tuli välja, et nende lennuk ei maandu mitte teisel novembril, vaid nad hakkavad sellel kuupäeval siia poole liikuma.
Peale seda käis peas läbi mõte, et üllatus isegi ära jätta, kuid kuna < housi juurde ja hakkasime ootama. Peale mõningat ootamist olidki nad kohal ja Dato läks temaga majja jutuga, et ta tahab mõned dokumendid võtta ja tulevast töökohta näidata (kell 6. hommikul J). Samal ajal varastasime pagaasnikust poolaka kotid ära ja sõitsime EVS maja juurde, kus mind maha pandi ja teised edasi läksid. Ma jäin akna peale ootama ja kui nad kohale jõudsid hüppasin ma toast kaameraga välja, et uut vabatahtlikku tervitada (loe: ta nägu jäädvustada, kui avastab, et pagasit pole). See vaatepilt oli nagu mõnes filmis, Irena oli päris korralikus šokis. Samal ajal hakkas Dato “tuttavatele helistama, et uurida kes selles piirkonnas sellise teoga hakkama oleks võinud saada.” Ühe tüübi käest õnnestuski tal mingit infot saada, mida otsustasime minna kontrollima, aga et uustulnukat mitte dramatiseerida juhtatasime ta enne seda tuppa.
Sõitsime Datoga EVS korteri juurde, kus teised juba parajasti meikisid – natuke ketšupit siia, natuke sinna. Ootasime veel mõne hetke ja suundusime siis Irena juurde. Kotte nähes oli ta küll õnnelik, aga meie üles pekstud nägusid nähes ja kurba juttu sinna juurde kuuldes oli ta veel rohkem kohkunud. Sel hetkel me veel talle ära e rääkinud, kuidas asi oli ja lasime veel 10 minutit seedida. Uuesti tema juurde minnes ütles Tom: “We have one suprise after this robbery more” ja ulatas šokolaadi, teised samal ajal pühkisid ketšupit näost minema. See peale virutas ta Tommile soksiga vastu pead ja hakkas naerma – lõpp hea, kõik hea.

3. november
Hommikul peale üles tulemist kiirustasime kohe scout housi pr sulgemisele (varsti algavad seal ehitustööd ja sellest tehakse suur ja lahe noortehostel). Tiksusime seal paar tundi koos tähtsate ninade juttu kuulates (midagi aru ei saanud) ja veini juues (tegi asja selgemaks).
Peale seda läksime korterisse ja tiksusime seal, kuni tuli kutse, restorani peole minna. Mõeldud, tehtud. Restoranis oli meie seltskonna suurus ca 40 inimest ja pidu oli võimas, ilmselt üks esimesi millega ma siin tõsiselt rahule jäin. Isegi Gruusia tantsu sai tantsitud, aga seda kuni selle hetkeni, kuni Gruusia naised otsustasid meiega ühineda.
Kuna ka kõik autoomanikud olid peol, siis palusin ma eestlastel siia jõudes lennujaamast takso võtta, kuna ilmselgelt keegi hommikul vabatahtlikult neile vastu minna ei oleks tahtnud.

4. november
Keerasin hommikul voodis külge ja nägin kõrval olevat tühja voodit - kohene kainenemine. Kus on Ahto? Kas nad käisid varahommikul siin ja ei saanud sisse? Appi kui häbi! Telefonil oli aku ka tühi... Otsisin ruttu laadija, et talle helistada. Endal mark maani. Õnneks tuli välja, et nad olid kuidagi sattunud Tbilsisi asemel Varssavisse, nii et võis rahulikumalt hingata.

5. november
Hommikul kella 7 paiku saabusid lõpuks Ahto, Ain ja Henri. Nad olid minu jaoks nagu jõuluvanad, kes kauaoodatud asju tõid – talvepüksid, margariita tubakas, küüslauguvõie, leib ja veel mõned asjad. Nii tegingi varahommikul üksi vesipiipu ja sõin küüslauguvõiega leiba.
Uuesti ärkasime 10 paiku ja läksime kohe restosse khinkaale ja hacapurit sööma. Peale seda aga Tbilisisse sauna. See oli tegelikult päris jube koht, aga üldkokkuvõttes võis ikkagi rahule jääda. Tegin seal esimest korda elus ka naha koorimist J, nii et tundsin ennast korraga 10 aastat nooremana.
Till puhas, suundusime Eesti saatkonda, kus oli korraldatud vastuvõtt Eesti ülikooli lõpetanud inimestele. Teel sinna helistati meile saatkonnast ja küsiti, et kas me ikka jõuame ning kus me oleme. Kohale jõudes saime väga sooja vastuvõtu osaliseks saadiku enda poolt. Kuuldes, et ma siin juba 4 kuud elanud sain veel noomida ka, et ma varem pole end kohale vinnanud.
Vastuvõtt ise algas nagu iga teinegi - mõned kõned, tervitused, muidugi vein jne. Peo edenedes hakkas Ain karmoskat mängima, millest esialgu ei tehtud nagu väljagi aga õhtu edenedes laulis terve seltskond “me metsavennad eestalsed”. See ei olnud aga peo tipphetk, sest peale laule hakati tantsima tserni polkat ja teab, mida kõike veel, nii et pidu oli väga meeleolukas. Peale ametliku osa lõppu mindi allkorrusel olevasse sauna ja pidutseti seal edasi, mis oli omaette kogemus, sest jh saun, bassein, hea seltskond, pillimäng, carriba kokteilid jne jne.
Öösel enne koju minekut käisime veel tugevamatega ühes pubis, kus sõime kohalikke roogasid ja rääkisime Gruusia elust ja olust.

6. november
Järgmine hommik algas Viru valge cooleri ringiga, mis mõjus päris kosutavalt.
Rääkisin ka teiste vabatahtlikega ja tuli välja, et Orinta olevat esimest korda eestlasi nähes öelnud: “Omg, there are vikings in our house”, mis tegelikult ei ole ka ju nii väga vale, sest Henri ju ise Lodja kapten.
Sel päeval oli sihiks võetud teekond Svaneetiasse. Teistele see idee kuidagi pähe ei mahtunud, kuna kartsid, et me ei jõua sealt kuidagi tagasi, kui lumi maha peaks tulema. Sellest hoolimata sai teekond ette võetud. Esimene vahepeatus oli Mtskhetal, mis oli kunagi Gruusia pealinn. Seal me kaua küll ei peatunud ja suundusie edasi Gorisse. Kohale jõudes tuli välja, et rong, mis läheb Zugtidisse on ammu välja müüdud ja me peaksime mingi muu transpordi leidma. Otsustasime ikkagi rongi väljumise ajaks kohale tulla, aga senikaua tegime aega parajaks Gori kindluses, rstoranis ja Stalini sünnikodu ümber. Viimane oli tegelikult päris uberik, selline 6x6m kivimajake.
Kell 11 saabus rong ja peale kiiret läbirääkimist õnnestuski meil ennast rongi peale kaubelda. Kõik oli peaaegu juba hea, kuni me aru saime, kus me olema peame. Nimelt paigutati meid paki riiulile, mis oli päris mõnusalt sitane ja kitsas. Nii et und seal küll ei tulnud.

7. november
Varahommikul hakkasime kohe Mestia marsat otsima, mis meil päris kiirelt ka
õnnestus. Kauplesime hinnagi parajaks, peale mida paluti meil marsasse minna, sest kohe kohe läheb sõiduks. Peale 10 minutit ootamist küsisime siis, et mis kell väljasõit on, millele vastati, et kahe tunni pärast - nii palju siis kohesest väljasõidust...
Tee Mestiasse oli pikk, auklik ja ohtlik. Isegi nii ohtlik, et juht pidi julgustuseks restos mõne õlli sisse laskma. Kahjuks rohkem ei oskagi ma teekonnast midagi väga rääkida, sest öine magamatus andis marsas tunda.
Peale 5h loksumist jõudsime tervetena ikkagi kohale. Marsast vällja tulles jäi mul karp lahti, sest vaatamata ehitustöödele oli seal nii ilus. Nagu mingis filmis oleks olnud... Lihtsalt need majad ja tornid sobisid sinna nii hästi ja siis need mäed, oeh...
Peale pisikest lõunasööki otsisime endale ka ühe guesthousi, mis oli päris korralik ja mis seal salata ka päris hea hinnaga. Muidugi peale seda, kui olime lõuna- ja õhtusöögi hinnast maha kaubelnud. Peale seda käisime veel küla peal pilte tegemas ja nii me päeva õhtusse tiksusimegi.
Õhtul tõmbas Ain veel lõõtsa käima, lootuses, et äkki saab hea une jaoks natuke tsatsat või midagi. Me ei pidanud kaua ootama, sest peale teist lugu kutsuti meid juba elutuppa, kus korraldati meile väike supra koos kannu tsatsaga J.

8. november
Hommikul ärkasime kell seitse, sest eelmisel päeval oli meil lepitud kokku
autojuhiga väljasõit Usghulisse kell 8. Enne seda loomulikult hommikusöök ja uskuge või ärge uskuge, aga hommikukohvi asemel oli laual hoopis tsatsa kann.
Teekond Usghulisse oli päris sarnane Zugtidist Mestiasse välja arvatud see, et autojuht ei kihutanud ja ka auto ei loksunud nii palju. Teel sinna tegime ka mitmeid vahepeatusi piltide tegemiseks, sest jh oli millest pilte teha.
Kohale jõudes oli ilm lihtsalt supper – soe päike ja pilvitu taevas... Ja se koht oli ka nii ilus. Mulle tundus, et ma olen sattund mängu Empires 2... Mul puuduvad isegi sõnad, et kõike seda kirjeldada.

9. november
Ärkasime kell 6, sest Tbilisi marsa pidi väljuma varavalges. Kohale jõudsime
just viimasel minutil ja isegi siis löödi üks svaneet marsast minema ja pakiti meid peale. Just nimelt pakiti, sest ruumi meil ei olnud seal üldse. Kotihunnikud olid peadest isegi kõrgemad. Mul veel iseenesest vedas, sest meestel tagareas oli palju kitsam ja välja nad ka midagi ei näinud. Peale kitsastele oludele mõjus päris rängasti ka see sõna otseses mõttes põllul kihutamine (teeks seda nimetada ei saa), sest minu perse oli veel mitu päeva valus. Õnneks sain mina erinevalt reisikaaslastest kuidagi seal marsas magadagi. Muidugi hetkedeni, kui meie ametlik diskor leidis mõne “hea” loo, mida meiega jagada tahtis.
Peale umbes 10 tundi loksumist tuli autojuhil geniaalne idee, et enne pealinna võiks bussi ka ikka puhtaks pesta. Seda siis ajal, kui nimesed sees istusid, olgu öeldud, et see marsa väga veekindel ei olnud. Lisaks sellele lendas enne Tbilisit ka üks teibitud aken minema aa ja mootor kuumenes ka üle, nii et me pidime keset mäge seisma jääma.
Õhtul koju jõudes toimus ka siin väike istumine, mis lõppes ühe korraliku peoga, sest ka teistele vabatahtlikele oli vaja ju kõik tantsud ja laulud selgeks õpetada, “trendideadlik mees jah mina olen trenditeadlik mees...”

10. november
Kuna kõik olid sellest nädalast juba päris väsinud, siis midagi erilist sel päeval ei toimunud. Osteti suveniire ja söödi viimaseid maitsmata roogasid. Õhtul toimus veel väike pidu meie pool ja läinud nad olidki.

Esiteks sooviks vabandada kõigi lugejate ees, et ei ole seda blogi eriti uuendanud. Lihtsalt ei ole leidnud selleks piisavalt motivatsiooni ja ega mul see kirjutamine ka kõige libedamalt ei lähe. Igatahes panin nüüd kokku kõik kuni septembri lõpuni. Edaspidi üritan iga kuu korra seda jälle uuendada.



11. juuli
Ärkasin 11. paiku oma toas põrandal. Enesestunne super. Häguselt meeles, et isa talutas mind hommikul auto pealt tuppa. Kuidas ma Tsiistrest koju sõitsin??? Kuidas ma isale otsa vaatan?? Kuna väljasõiduni oli ainult 7 tundi, siis ei olnud aega põdemiseks. Esmalt tuli auto tühjaks teha, viisin Urmasele telgi ära, Kerlile vessari ja ülejäänud asjadele leidsin koha prügikastis või toas. Vahepeal sai Otiga ühendust võetud ja sõidu kohta küsitud. Minu õnneks olin ma maganud Kornetist saadik. Seega võis rahulikumalt hingata. Hakkasin asju pakkima ja see tegevus tõsiselt venis ja ei leidnud kedagi kes appi ka oleks tulnud. Vahepeal käisin veel vanaisa pool käru ära viimas ja hüvasti jätmas, mis kujunes päris kurvaks. Peale seda jälle asju pakkima. Kui põhikott oli koos läksin autot tankima. Kell 16.50 avastasin, et on veel vaja kaugematele inimestele ilusat aastat soovida. Nii et tagasi koju jõudsin 18.02. Siis kiirelt veel väike kott kokku, vanematele head aega ja sõpradega Riia poole ajama. Muidugi pandi mõnusama olemise saavutamiseks ka korraga vesipiip tööle ja Ape pood osteti D-lightidest tühjaks. Ühtäkki olime Riia lennujaama parklas, nautimas viimaseid hetkeid sõprade seltsis. Ning siis pani Vif track 2 poole pealt kinni ja kamandas kõiki lennujaama. Veel mõned pardi pildid ja kallistused ning läinud nad olidki. Peale seda ei suutnud isegi veres tiirlev alkohol tuju üleval hoida. Nagu veel vähe oleks oli lennukis vee ilge lastekari, kes üksteise võidu karjusid. Üks oli veel eriti andekas ja arvas, et ongi normaalne mu tooli lükata ja tõmmata nii nagu heaks arvab, kuni ma vihaselt ütlesin “Don’t fucking live on my chair”.

12. juuli
Lennuk maandus, võtsin oma kotid ja liikusin väljapääsu poole. Mind pidi seal ootama Aleks sildiga EVS. Sel hetkel kui ma välja kõndisin seda silti nähtavas kohas igatahes ei olnud. Tahtsin helistada, aga telefoni aku oli nagu alati vajalikul hetkel tühi. Seega otsisin lennujaamast pistikupesa, laadisin telefoni ja üritasin helistada, kuid tulutult - mingi numbri viga vms. Igatahes otsustasin kõndida tagasi ja seal ta oli. Väike tutvustusring ja Rustavi poole sõit võis alata. Esimese asjana jäi mulle silma liikluskultuur või selle puudumine. Signaali võis kuulda minutis 3 korda ja kaherealine sõidutee oli tavaliselt kolmerealine. Lisaks sellele veel kõrged mäed. Rustavis sõitsime kohe mu uue kodu juurde, mis nägi väljast üsna väsinud välja, kuid seest oli kõik normaalses seisukorras. Aias kasvasid viinamarjad ja mingid ploomi taolised asjandused. Kuna Aleksil ja Lienel oli laagri jaoks mingeid asju vaja ajada, siis pidid nad lahkusid varem, kui ma olin arugi saanud. Igatahes soovitati mul magama minna, sest kell 9 pidid nad mu laagrisse kaasa võtma. Seda ma muidugi sel hetkel ei mõelnudki teha, sest uudistada oli ju vaja. Mingi hetk jäin ma siiski köögis sõnumit saates magama ja järgmine hetk äratas mind Liene, kuna oli vaja laagrisse minna. Võtsin asjad, mis tundusid kõige vajalikumad ja sõit võis alata. Enne linnast väljasõitu käis Aleks veel kiirtoidukas ja tõi sealt mulle Hachapuri vms, mis kujutab endast küpsetatud saia juustuga, mis on pigem sarnane kohupiimale. Igatahes ei maitsenud. Sõit läks ruttu, sest terve tee ma magasin. Kohale jõudes avastasin, et ma jätsin telefoni koju, aga kuna sinna oli ca 150km, siis selle pärast keegi tagas ka ei hakanud sõitma. Laagris tutvustati mind kohe teistele vabatahtlikele, kellest 4 olid pärit Lätist ja üks Leedust. Peale seda hakkasin ma ühe lätlasega väikestele grusiinidele õpetama Läti rahvatantse umbes 35-40 kraadises kuumuses. Peale seda oli ülejäänud päev suhteliselt vaba, igatahes ma kasutasin seda magamiseks kõikvõimalikes kohtades, nt suurte kõlarite kõrval, tetejooksu ajal toolil kohtunikku mängides jne. Õhtu poole juhatati mind mu telgi juurde, aga kuna telk oli päeva käes muutunud leiliruumiks, siis läksin ma magama hoopis võrkkiike, mis asus suhteliselt lagedal platsil kahe puu vahel ja kaugemal oli ümberringi vähemalt 100m kõrgused mäed ja taevas loomulikult tähed...

13. juuli
Ehkki magamiskoht oli hea ei olnud väsimus kadunud ja nagu kiuste oli sellel päeval korraldatud matk kogupikkusega 16km. Vaated olid küll ilusad, aga kui ühe matka ajal kolm korda magama jääd, siis mis nautimisest me siin rääkida saame. Ülejäänud päev möödus samamoodi ja õhtul jällegi võrkkiike.



14. juuli
Laager sai selleks korraks läbi, aga väsimus jäi ja niipea, kui bussile või nagu grusiinid ütlevad marsutkale jõudsin jäin jällegi magama, kuni koduukseni. Kodus ootas meid ees Kalina, kes saabus eelmisel päeval Poolast. Ta oli juba ennast mõnusalt sisse seadnud rõduga toas, mida ma mõtetes pidasin juba omaks. Seega sain ma maja kõige kahtlasema toa kahe klaasseinaga (kaardinaid ei ole) ja isegi ükski netikaabel ei ulatunu mu tuppa. Ainuke eelis teiste tubade ees on ehk ainult see, et minu toas saab lõuga tõmmata. Peale seda käisime veel lähedal asuvas kaupluses, mis on veidi väiksem, kui Misso pood aga müüja oli iga riiuli juures eraldi. Kaup nagu kaup ikka, hinnad enamasti odavamad kui Eestis. Kohalik õlu maksab 10 krooni ja viin Russki rasmier 0,5l 50 krooni, 1l pakendatud piima, mis maitses jubedalt maksis 17 eeki. Puuvilju ja juurvilju müüakse poe kõrval ja need on tõsiselt odavad. Nt kilo kurki ja tomatit kokku maksis 13 krooni ja arbuus 25 krooni.

15.-18. juuli
On Arrival training
Hommikul sõitsime marsutkaga kuhugi Kesk-Gruusiasse suusaguurorti. Lund seal seekord ei olnud aga ilm oli võrreldes Rustaviga väga jahe. Samas linn ise nägi suhteliselt jube välja. Nimelt seal oli kahte tüüpi tänavaid, esimest tüüpi võib võrrelda Võru Jüri tänavaga, teist tüüpi pigem kestvussõidu mõne lihtsama lõiguga. Samas võis nendel tänavatel ka leida sarnasusi, näiteks tuli mõlemal liigeldes hoolega jälgida, et mõne “miini” otsa ei astuks, sest loomad käisid tänavatel vabalt ringi ja prahti võis leida igalt poolt. Sama jubedad nägid välja aiad, igas nurgas vedeles “vajalik kraam” ja hein kasvas kohati rinnuni ehkki maja ise võis välja näha super. Aleksi arvates on asi selles, et peale välisust ei pea grusiinid enam midagi omaks. Hotell ise oli väga kena, ainult häiris mõneti lohaks ehitustöö, aga nii pidigi Gruusias kombeks olema. Koolitus oli nagu koolitus ikka, väga palju uut ei kuulnud, aga see mida kuulsin oli päris huvitav. Nt Axa kindlustuse abil võin ma endale kuni 300 euri eest uued prillid osta ja hambaid ravida 1000 euri eest, ise midagi maksmata. Viimasel õhtul toimus tüdrukute toas päris korralik Jakoozi party (mullivanni pidu) veini ja puuviljadega. Järgmisel hommikul käisime Linna vahel hobustega ratsutamas ja peale seda suundusime kodu poole. Vahepeal tegime peatuse Borjomi linnas, kus käisime söömas. Igatahes sellist söömaaega mul pole veel kaua aega olnud, sest ettekandjad ainult tõid uusi hõrgutisi lauale.

19.-20 juuli
Vabad päevad
Eelnevalt olime kokku leppinud, et läheme hommikul Rustavi turule, kuid kuna avastasime, et meil on lõpuks internet tagasi, siis lükkasime selle teadmata ajaks edasi. Lõpuks käisime ikkagi poodides, aga midagi vajaminevat ma sealt ei leidnud. Küll avastasin, et veebikaamera ja kõrvaklappide ostmine Eestist oli suhteliselt mõttetu, sest siin on need palju odavamad.
Õhtul tuli üks skaut mu tuppa kaardinapuud paigaldama. Kõik oli peaaegu ilus va see, millised olid töö võtted. Nimelt pani tüüp redeli vastu akent ja siis ronis seda mööda üles. No tõesti ei olnud selle paigaldamiseks rohkem võimalusi, aga oleks saanud kasutada ka ju nt kappi. Lõppkokkuvõttes läks kõik ikkagi hästi ja mina sain kaardinad.
Järgmisel päeval valmistusime laagri jaoks mõned mängud ja workshopid ette, mis võttis kokku umbes pool päeva. Õhtu poole närvitsesin ma interneti tööle saamisega ja nii see päev otsa saigi.
PS! Tänu Vifile sain ma vähemalt teada, kuidas peaks interneti tööle saama.

Something about RUSTAVI
Rustavi on tööstuslinn, mis asub 25km kaugusl pealinnast Tbilisist. See jaguneb kaheks osaks ueks ja vanaks, kahe osa vahel on jõgi. Vana Rustavit hakati ehitama sõja lõpul Saksa sõjavangide poolt. Seega on see päris uus linn. Meie kodu peaks olema koguni linna vanim elumaja. Uus Rustavi on ehitatud aga seitsmekümnedatel ja skoosneb see enamasti ühesugustest paneelmajadest.

21. juuli
Laager


30. juuli
Seiklus algab.
Ärkasin kell 7 hommikul, peale mida hakkasin asju pakkima. Neid asju, mida kaasa tahtsin võtta oli aga hullult palju (arvuti, kaamera, laadijad, tsärke hulgi, jope, tossud, magamiskott jne.) Esialgsest koti sisust jätsin Rustavisse ainult ühe pusa ja õlleklaasi. Enne lahkumist soovivisn veel teistele vabatahtlikele mõnusat puhkust. Otustasin hääletamist alustada Tbilisist, seega võtsin esmalt Marshutka ja sõitsin pealinna. Sealt ei osanud ma kuidagi äärelinna poole liikuda, kuni leidsin ühe inglise keelt kõneleva mehe, kes juhatas mind Metroosse. Seal küsisin abi ühelt minu vanuselt tüdrukult. Igatahes korraga oli hulk inimesi ümber ja üks vanaproua võttis mult varrukast kinni ja juhatas õige Metroo peale ja ütles kuna maha pean minema. Metrooga jõudsin ma ma Didubisse. Seal kohtasin ma saksa tüdrukuid, kes reisisid Kazhastani. Peale väikest vestlust liikusin ma linnast välja ja asusin lõpuks hääletama. Seda sain ma teha ca 15 minuti, kuni reka mind peale võttis. Rekaga sain ma Gorisse (Stalin sündis seal).
Goris kirjutasin ma paberile Batumi (Türgi piiri äres olev linn) ja hakkasin jälle hääletama. Kulus ca 45 minutit, kuni Audi A4 mind peale võttis ja mind Kutaisisse viskas. Seal pidasin ma lõunat ja peale seda sõitsin Marshutkaga teise linna otsa. Nii kui välja astusin võttis üks vanem mees varrukast kinni ja juhatas bussijaama. Mina muidugi avtobus niet jne. Olin just linnast välja kõndimas, kui kohtasin 4 Ukraina hipit, kes mööda Gruusiat hääletasid. Suht naljakad kujud olid. Kauaks ma nendega rääkima ei jäänud ja liikusin edasi. Hakkasin hääletama jällegi Batumisse, kuid ega keegi mind peale ei tahtnud võtta. Olin oodanud umbes poolteit tundi, kuni selja tagant sõitis mu ette Mercedez. Autos oli kaks hullult naljakat Azerbaidzani tüüpi Ali ja Iila, kes läksid puhkusele Musta mere äärde. Iga vähegi ilusama naise juures pidid nad peatuma ja küsima, kus Batumi asub. Lisaks sellele andsid nad mulle veel nende rahvustoitu (soolaseid pannkooke). Mingi 30km enne Batumit hakkas tee kulgema Musta mere kallast mööda. Ühel pool kõrged mäed ja teisel pool meri. Ka kliima oli seal kandis palju normaalsem, kõik oli roheline ja oli ka õhku mida hingata, mitte nagu Rustavis.
Maha panid nad mind Batumi kesklinnas. Helesinise veega basseinid, väga hea muusikaga välipubid, pargid pügatud puude ja purskaevudega, ilusad inimesed, päikeseloojang ja muidugi meri. Ühes pargis küsisin ma teed noortelt, kes otsustasid mind viia bussijaama. Kõndisime umbes 15 minutit, mis oli päris lõbus. Enne bussi peale minekut adsid nad veel oma skaibi kasutajanimed. Buss sõitis otse piiri äärde, teel sinna oli ühes kohas suur lehmakari tee peal, mille vahel autot laveerisid. Enne piiriületust läksin ma veel ujuma Musta merre :P. Vesi oli mega soe ja ma oleks võinud sinna lainete sisse jäädagi.
Gruusia poolel oli piiri ületus igati normaalne ainult naljakas oli see, et minu passi uuriti ligi 5 minuti. Türgi poolel asi nii lihtne ei olnud, kuna midagi järjekorra sarnast seal ei eksisteerinud ja inimesed lihtsalt pressisid ennast passikontrolli poole. Kujutage nüüd ette: hästi väike ala, inimesed suruvad ennast üksteise vastu, väljas 25-30 kraadi sooja, osad targad teevad veel kuskil keskel suitsu ja nii umbes tund aega. Isegi vanamutid panid must seal mööda, kuni ma lõpuks tegutsema hakkasin. Esimese asjana sain muidugi mingilt mutilt sõimata ehkki ta tuli järjekorda ca 15 minutit peale mind. Pärast aga otsustas ta mind hoopis aidata ja endast ette lasta.
Türki jõudsin ma umbes kell 23.00 seal mõtlesin veel proovida hääletada ja minu õnneks sain ma 5 minutiga auto peale. Algul rääksid tüübid, et lähevad 10km kaugusele aga edasi sain ma ligi 200. Autos tahtsin saata sõnumi veel Viivikale, aga kahjuks minu Geo number ei töötanud Türgis. Maha pandi mind umbes kell 1.00 ja ma olin mega unine. Igatahes ma ei viitsinud kuskilt mingit hostelit otsima hakata ja läksin magama mere äärde. Kõik oli mega ideaalne ainult Zane antud magamiskott oli vastupidiselt minu läbipaistvale magamiskotile liiga paks. Tegelikult ei oleks üldse mingit magamiskotti vaja olnud, sest väljas oli terve öö üle 25 kraadi.


31. juuli
Hommikul ärkasin kell 7 ja läksin tanklasse, et endale kaart osta ja midagi süüa. Kaarti seal ei olnud, aga selle sain ma juhuslikult ühe türklase käest. Hääletamine läks suhteliselt lootusetult, sest poolteist tundi ei peatunud ükski auto, kuni lõpuks sain ma ühe türklase peale, kes ei osanud ei inglise ega vene keelt. Käte ja jalgadega igatahes saime me üksteisele midagi selgeks teha. Tüüp sõitis mingi 10 km edasi ja siis keeras linna sisse. Ma ei saanud esialgu mitte midagi aru, kuni me jõudsime bussijaama., siis mina muidugi niet autobus jne jne. Tema seletas midagi türgi keeles vastu ja läks bussijaama. Lõpuks tuli ta autosse tagasi, kinkis mulle Istanbuli bussi pileti (ca 450 krooni), tõstis mu asjad autost välja ja sõitis minema. Mina ei osanud talle isegi türgi keeles aitäh öelda.
Kuna bussi väljumiseni oli 4 tundi aega ja keegi ei teadnud minust ikka midagi, siis otsustasin minna otsima endale Türgi sim kaarti. Leidsin isegi ühe telefoni poe, aga kõik olid seal jällegi umbkeelsed ja millestki aru ei saanud. Õnneks oli neil internet ja ma sain Google translatorit kasutada. Nii hakkasimegi üksteist lõpuks mõistma. Ost jäi siiski sooritamata, kuna nad tahtsid selle kaardi eest 225 krooni ja kuna mul oli vaja seda ainult üheks päevaks, siis olnuks see täiesti mõttetu. Otsustasin otsida hoopis kuskilt internetikohvikut, et sealt Viivikale mingi teade jätta ja see mul ka õnnestus.
Bussi sõit oli nagu bussi sõit ikka – igav, väsitav ja ega bussi aknast midagi erilist ei näinud ka. Umbes 500 km kulges mööda rannikut, mida võiks võrrelda Tallina laululava tagusega ja Pirita rannaga.

1. august
Peale 17 tundi loksumist kell 6 hommikul olingi ma lõpuks Istanbulis. Korraga hakkasin ma küsima infot, kuidas Lennujaama pääseb, sest seal pidin ma Viivikaga kohtuma. Selgus, et sinna saab Metrooga ja Metroo asus bussijaama all, nii et ma ei pidanudki eriti kõndima. Ainult Metroo pilet maksis võrreldes Tbilisiga üle 4 korra rohkem – 13 krooni. Lennujaamas leidsin kiirelt kohtumispaiga ülesse ja hakkasin ootama, kuni ta lõpuks tuli. Peale seda muljetasime veidike ja tahtsime panna reisiplaani paika, aga kuna meil ei olnud euroopa kaarti siis me seda ikkagi ei teinud. Otsustasime minna kõigepealt Musta mere äärde kasutades selleks esmalt metrood. Kui olime oma peatusele juba pris lähedale jõudnud hakkas üks mees meile seletama, et sinna me küll minna ei tohiks, et see on nii ohtlik piirkond jne jne... Igatahes ta jutt li nii veenev ja me pöördusime tagasi. Kõndisime bussijaama juurde, kus pidasime lõuna ja hakkasime otsima bussifimat, kes meid mõistliku hinna eest linnast välja viskaks. Kuna keelebajäär oli suhteliselt suur, sest peale “Hi my friendi” nad midagi asjalikku ei osanud öelda osutus see päris keeruliseks, lisaks sellele ei tundud bussifirma töötajad isegi Türgi kaarti. Lõpuks me loobusime ühistranspordist ja otsustasime omal jõul kuidagi linnast välja saada, kuid ka see osutus liiga keeruliseks, kuna igaüks kellelt me teed küsisime näitas meile eri suunda. Peale 5 tundi seiklemist otsutasime võtta takso, kes lubas meid 10-13 liiri eest visata kiirtee alguseni. Selle asemel, et ta meid otse kohale viia tiirutas ta hoopis linna mööda ja umbes peale 10 minutit sõitu pidime talle uuesti kaardi pealt näitama, kuhu tahame saada. Kohale jõudes ta tahtis meilt hoopis 20 liiri põhjendusel, et nii palju tuli sõita, selle kauplesime kuidagi siiski 15 liiri peale. Peale kottide mahatõstmist peatas taksojuht liikluse kahes sõidureas ja leidis meile reka, kes meid edasi viskas. Autojuht muidugi ühtegi keelt ei osanud, aga see meid eriti ei häirinud ka, vähemalt hetkeni, mil ta väikese tee peale keeras ja hiiglaslikku karjääri sõitis. Päris kõhe hakkas. Meie tsementi valamise asemel laaditi hoopis auto killustikku täis ja sõideti edasi. Tegie veel Viivikaga nalja, et m6tle kui nüüd jõuame ikka Istambuli tagasi. Nalj jätkus slle hetkeni, kui autojuht ütles otogr bus statuin ja me nägime lennujaama silti. Võttis paar mminutit aega, enne kui taipasime, et me sõidame ikkagi Bulgaaria poole.
Türgi Bulgaaria piiril oli meil päris naljakas seik passikontrollis, kuna sealne töötaja oli ilmselgelt päris väikeste kogemustega. Kõigepealt keerutas ja lehitses minu passi umbes 2 minutit ja kui kord Viivika passini jõudis, siis jooksis poisi juhe kokku. Seda põhjusel, et Viivika pass oli tehtud enne Euroopa liitu ja see erines minu omaga päris palju.
Peale piiri hakkasime edasi hääletama, aga peale me ei saanud ja seega otsustasime kõndida edasi lootuses mõni motell leida. Nii hästi meil muidugi ei läinud ja seetõttu pidime veetma öö välipingil.

2. august
Hommikul ärgates tulid mu esimesed sõnad ka mulle endale üllatusena, sest need ei olnud eesti keelsed. Seega hakkasin ma juba kolme nädalaga mõtlema teises keeles. Samas Viivika, kes oli olnud nädal aega Türgis ei pannud mu keelevääratust üldse tähele aga see selleks. Peale väikese kasimise asusime jällegi teele ja seekord sildiga “Sofia”. Hääletamine ei laabunud meil see hommik kuigi hästi, kuna kahe tunni jooksul meid keegi peale ei võtnud. Küll aga kohtusime kolme hääletajaga, ühe leeduka ja kahe hollandlasega. Esimene tüüp oli midagi Suure loki sarnast ja ilmselt kui ta mingi hetk Leetu jõudis ja oma riided seljast võttis, siis need oleks säilitanud ikka ta keha kuju. Horvaatia poisid olid seevastu täitsa normaalsed. Pikalt me juttu nendega ei ajanud ja liikusime edasi. Tegime pilte päevalillepõllul ja sõime viinamarju. Jõudsime lõpuks mingi külani, kus otsustasime lõunatada. Küsisime kõigepealt müüjalt, et kas kaardiga saab maksta, mille peale ta noogutas, seega saime alustada tellimisega. Söök oli suhteliselt kehva aga kõhu täis me saime. Tasuma hakates selgus, et kaardiga maksta ei saa ja müüja noogutus tähendas hoopis eid, sest bulgaarias käivad need asjad vastupidi. Õnneks olid mul mõned eurod kaasas, mille ma sain kohaliku raha vastu vahetada ning lõpuks söögi eest tasuda.
Asusime jälle teele. Saime vaevalt paar minutit hääletada, kui peale võttis Türgi reka, kes suundus Saksamaale, seega meile täiesti sobilik. Me ei saanud kaua aega temaga vesteldagi, kui juba ulatas ta meile coca pudelid näppu, mille peale ta ütles, et meie oleme ta külalised ja et ta peab meid võõrustama. Lisaks cocale saime päeva jooksulveel komme, energiajooki, šokolaadi ja isegi lõuna tahtis meile välja teha aga sellest me keeldusime.
Õhtul jõudsime temaga Serbia piirile, kus üks tolli töötaja otsustas meie kulul nalja teha. Küll ta uuris, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Mingi hetk oli tal vaja teada saada palju meil raha on, mille peale Viivika lehvitas pangakaardiga. Selle peale vastas tolli töötaja, et Serbias ei ole pangaautomaate ja et te ei saa nii Serbiasse minna, mispeale otsisime välja eurode varud. Mispeale talle ei meeldinud, et Eurod on ainult minul, sest kui ma Viivika juurest minema lähen ei ole tal üldse raha. Lõpuks ta lõi raha asjale käega raputas oma ülakeha ja ütles “make some drama”, sest Viivika oli käinud Türgis Drama therapy koolitusel. Mõtlesime, et nüüd on kõik läbi, aga ei, lisaks tahtis ta sobrada mie kottides või noh Viivika kotis. Sealt ta midagi muidugi ei leidnud ja me saime lõpuks edasi minna.
Sõitsime selle rekaga veel umbes 100km Niši äärelinna. Seal tahtis rekamees meile veel õhtusöögi välja teha, aga meil oli juba päris häbi sellise ülehoolisemise eest, ning me otsustasime omal jõul edasi liikuda. Kui ta meist peale õhtusööki uuesti möödus peatas ta jälle oma auto ja küsis, et kas me oleme ikka kindlad, et ei taha temaga tulla ja et seal linnas ei olemidagi teha... Me tänasime teda, aga siiski jäime endale kindlaks.
Linna poole jõudes hakkasin kuulma mingit muusikat. Lähemale minnes nägime, et kõik inimesed tulevad meile vastu ja istuvad autodesse. Läksime siis ühe seltskonna juurde ja küsisime: “Are we late for the party”, mille peale vastati, et seal mingit pidu ei olnudki lihtsalt üks püha. Otsustasime minna ikkagi asja kontrollima ja meie üllatuseks toimus seal sel hetkel veel kaks kontserdit. Ostsime ruttu endale midagi süüa ja leidsime hotelli kus end puhtaks pesta ja suundusime peole. Ühel kontserdil saime korraga endale kaks sõpra, kelle me ristisime kohe ümber Ott Sepaks ja Märt Avandiks. Viimane küll keelt eriti ei osanud aga see-eest suhtles meiega kõige rohkem. Ta oli nagu Annoying Orange, kes koguaeg muudkui seletas ja seletas. Mingi hetk tuli Ott Sepp sinna ja ütles meile: “Dont bother him, he is really drunk!”. Päris hea oli veel see situatsioon, kui ta näitas enda peale näpuga “you” ja siis meie peale “we – my friends”. Igatahes õhtu jooksul sai nalja nabani ja me nägime vist terve ta suguvõsa ära. Hotelli jõudsime alles 5 paiku öösel.

3. august

Kuna meil oli võimalus lõpuks voodis magada, siis venis ärkamine päris pikale ja seetõttu jõudsime tee äärde ilmselt alles lõuna ajal. Esimese asjana tuli meil mingi jama politseiga, kes kamandas meid teise kohta hääletama. Õnneks sellega asi piirdus ja hääletamine võis alata. Erilisi sündmusi see päev endaga kaasa ei toonud. Ainult võib-olla see, et me pidime 7km kõndima, et jõuda horvaatia piirile, kuna enne piiri meid keegi peale ei tahtnud võtta. Enne seda pakuti meile Belgradis ühes sõiduautos kohti, mis oleks meid viinud Sveitši, aga kuna tahtsime ikkagi merd näha, siis nedega kaasa ei läinud. Peale piirile jõudmist saime kohe reka peale, mis viis meid ära Zagrebisse. Terve tee sinna jälgisime kaugemal olevat äikest, kuni see meieni jõudis või siis meie äikeseni. Zagrebis saime täpselt ühe hotelli ukse ette, seega vihma kätte me ei jäänud, kuna aga öö hotellis oli niivõrd kallis, siis otsustasime selle asemel pubis tiksuda kahe sakslasega. Mängisime kaarte ja jagasime reisimuljeid ja paar tundi isegi tukkusime.

4. august
Hommikul hakkasime vara valges liikuma. Vihma küll enam ei sadanud, aga joped panime selle reisi jooksul esimest korda selga. Kaua me tee ääres ei pidanud ootama, kuni meid võttis peale üks sõiduato (peale Gruusia piiri oli see esimene sõiduauto ja lisaks sellele oli see esimene auto, kus meile ei pakutud suitsu). Nemad kutsusid meid ka endaga kaasa mereäärde, aga kuna nad läksid meie sihtkohast paarsada kilomeetrit kaugemale, siis me valisime ikkagi oma tee. Kahjus panid nad meid maha väga kehva kohapeal, kust edasi hääletamine oli väga raske. Ja nii juhtus sellel teekonnal veel ükskord. Kell 1.15, kui olime juba päris kaua ühe kohapeal oodanud ütlesin Viivikale, et kui me 1.30 auto peale ei ole saanud siis hakkame tagasi hääletama. Meie õnneks olime 1.29 auto peal, mis viis meid täpselt mere randa.
Mere äärde jõudes oli ka ilm muutnud väga heaks, seega läksime kohe vette. Ainult kuradi külm vesi oli. Peale ujumist läksime restorani pastat sööma ja peale seda hakkasime jälle kodupoole liikuma.
Õhtul enne pimedaks minemist olime Zagrebi ringteel. Mõttes oli juba see, et peame ka teise öö veetma Zagrebis. Õnneks nii ei läinud ja saime ühe sõiduauto peale. Juht küsis esmalt väga lihtsas inglise keeles, et mis keeltes me räägime, kui kuulsi, et inglise, saksa ja vene, siis soovis rääkida kahes viimases keeles, sest nendes tundis ta ennast pädevamana. Nii nad siis Viivikaga rääkisid algul saksa keeles, mis läks sujuvalt üle vene keeleks ja siis inglise keeleks. Tuli välja, et tüüp on keeltekooli omanik ja oskab ise ligi kümmet keelt ja tema 9 aastane poeg oskas juba 5 keelt. Lisaks kõigele teadis ta ka päris mitut Eesti keelset sõna, mille saatel ta meid lõpuks ka Balatoni järve ääres maha pani.
Kõige esimese asjana läksime seal väikses linnas mäkki sööma. Arve tuli kahepeale kokku 3000, aga kuna meil oli raha nag rabarbrit siis meid see ei kõigutanud. Peale õhtusööi hakkasime otsima ööbimiskohta. Kõik tänavad olid Frei hausse täis, aga sellel kellaajal keegi enam ei vastanud. Peale ligi 2 tundi kõndimist jõudsime ühe suure hotelli juurde, kus ka hinnad olid väga mõistlikud. Olime juba mõtetes voodis, kui selgus, et kaardiga maksta ei saa ja lähim pangaautomaat on mäki juures, ust me olime just 2 tundi kõndinud. Läksime nördinult järve äärde pingile istuma. Viivika oli selle aja peale päris vihaseks saanud ja otsustas minna taksoga raha järele. Ma olin selleks hetkeks nii väsinud, et otsustasin pigem pingi peal puhata.

5. august
Järgmisel hommikul oli ilm tõsiselt sombune ja otsustasime teha sealt linnast nii kiiresti minekut, kui saab. Isegi pilte ei tahtnud teha, sest sõbrad oleks meid välja naernud. Hakkasime siis hääletama kuni üks mees meile ütles, et me hääletame täiesti vales suunas :D. Võttis vanduma küll, eriti kui kiiresti tahtsime koju jõuda. Peale Balatoni juurde jõudmist ilmselt oligi see hetk, kui oli hääletamisest kopp ees ja tahtsime lihtsalt ruttu koju jõuda.
Esimene auto, mis meid sel päeval peale võttis peatus meie juures kummide vilinaga. Rooli taga istus PEETER VÕSA isiklikult või noh siis ta Rumeenia kaksikvend. Isegi jutt oli tal nagu Kreisiraadios. “Money money, big money”. Saime veel temalt õpetus, et kui narkootikume teeme siis kõike puhtalt, lisaks veel, et heroiin ja kokaiin on kokku crack, mis on väga paha.
Ülejänud päev möödus suhteliselt igavalt ja ka vaevaliselt, kuna me valisime ilmselt vale tee, kuidas Slovakkiasse iiresti jõuda. Igatahes liikusime sellel päeval ainult ligi 300 kilomeetrit, mis oli kogu reisi kehveim tulemus. Õhtuks suutsime me oma tavapärase saavutuse ikkagi täita, sest olime jõudnud ikkagi Slovakkiasse.
Öö pidime seekord veetma pargipingil, mis oli väga kitsas. Seetõttu ma ka sealt öösel maha kukkusin ja käe ära lõin, peale mida ma otsustasin edasi magada muru peal.

6. august
Minema saime hommikul oma viietärni hotellist kiiresti ja ka auto peale saamine polnud probleem. Muret hakkas tekitama aga tugevnev tuul ja lähenev vihmapilv, mis ei sobinud meie plaanidega üldse kokku. Õnneks me vihma kätte küll ei jäänud aga tanklas pidime vihma vaibumist ootama ligi 2 või 3 tundi. Slovakkia hakkas mulle selle päeva jooksul tõsiselt meeldima, sest need mäed olid niii ilusad... ja siis veel need sindelkatustega palkmajad oehhh...
6 paiku jõudsime Krakowi äärde, seal pakuti meile võimalust minna 100km lääne poole, et sealt kiirteed mööda Varssavisse põrutada, aga sellest me loobusime. Hääletamine ei edenenud meil too õhtu enam üldse, sest ligi 4 tunni jooksul ei peatunud ükski auto. Tegim isegi sildi, et FREE BEER if you take us Warsawa, aga ei miskit. Lõpuks jõime bussijaamas ise seda õlut, samal ajal käis muidugi Eestis selle suve suurim pidu – Kristo 18. Ei olnud eriti mõnus. Lisaks hakkas veel sadama ja vaikselt hakkas kaduma lootus jõuda seitsmenda õhtuks Eestisse.
Pöörde asjasse tõi lbussijuht, kes oli meieni jõudnud juba teise ringiga. Ta ütles meile, et me hääletame täiesti vales kohas, et me peame bussiga edasi sõitma. Selle peale ütlesime talle, et meil pole sularaha, mispeale ta lõi käega ja ütles for free.
Edasi jõudes avastasime, et me hääletasime Krakowi linna sisse sildiga Warsawa.
Krakowis tegime veel hilise õhtusöögi peale mida hakkasime Varssasvi poole kõmpima lootuses mõnda motelli leida. Õnneks/Kahjuks me ühtegi ei leidnud ja nii me siis lõpuks pilkases pimeduses hääletasime ja isegi päris edukalt. Kui kell oli ligi 2 siis me olime sellest kõigest nii väsinud, et tahtsime juba kuhugi magama heita. Nii me siis tellisime universumilt endale bussijaama (kui eegi on saladused filmi vaadanud siis saab aru). Kõndisime veel umbes kilomeetri ja seal see oligi BUSSIJAAM. Kahjuks ainult post, nii et see meid kuidagi ei aidanud. Seega pidime uuesti tellima, seekord siis bussijaama katuse ja pingiga lisaks muuseas auto. Peale järgmist kilomeetrit jõudsimegi kõigimugavustega bussijaama juurde. Ma olin juba seljakotirihmu avamas, kui nähvasin Viivikale, et mis sa enam hääletad ja täpselt siis peatus meie juures reka, mis viis meid Varssavisse. ELU ON LILL
Need kaks päeva võtaks ma üldse kokku valede valikute päevana...

7. august
Hommikul pesime tanklas hambad puhtaks

ja hakkasime muudkui kodupoole hääletama. Esimene autojuht rääkis meile ka kohalikke uudiseid, nimelt oli Poolas olnud öösel suur torm, selle tulemusi me ka paari tunni pärast nägime. Nimelt oli kiirteel liiklusummik. Esmalt arvasime, et mingi suurematsorti crash on toimunud. Kui edasi kõndisime saime lõpuks teada, et torm on murdnud teele lihtsalt hullult puid. Igathes me kõndisime sellest liiklusummikust mööda (ligi 7 km) peale mida see ka kohe liikuma hakkas. Kõndides kohtusime veel paari Eesti rekamehega, aga kahjuks nad meid peale ei tahtnud võtta.
Saime mingi metsavenna džiibi peale, mis oli mega naljakas. Kõigepealt ei avanenud kõrvalistuja uks ja me pidime juhi uksest sisse ronima. Auto oli täiesti nagu prügimägi. Igal pool vedelesid padrunid ja padrunikestad ja siis muu seletamatu jama. Lisaks kuulasime metsavenna lugusid Hõõõõ-hõõõ ja see mees oli ka üks paras voitka.
Peale voitkade seikluste hääletasime kogemata matuserongi – maa alla oleks tahtnud häbi pärast vajuda. Meist sõitis mööda ka üks Eesti buss ja mõned Eesti sõiduautod – meel läks kurvaks. Meie juures peatus kummide vilisedes, nagu Peeter Ojagi, üks äärmisel raske jalaga poolakas. Autode vahel sõeludes oli kiirus pidevalt 150km/h. Ausaltöeldes oli päris mõnus ja päris heale jutule saime ka temaga.
Enne leedu Piiri oli meil väikene vahejuhtum veel politseiga, aga õnneks miagi hullu ei olnud ja me pidime lihtsalt paarkümmend meetrit edasi liikuma (alevist välja). Saime ühe äärmiselt sõbraliku Leedu rekamehe peale, kes iga 10 minuti järel küsis läbi lällari, kas keegi Otsen krasiivajat devutskit ja patsaani ei taha Eestisse viia. Kahjuks me peale vastuste ala et devutski võtaks aga patsani jätaks sulle ei saanud. Peale selle pakkus ta meile öömaja Kaunases, aga sellest me loobusime, sest kodu oli liiga lähedal, et kuugi ööseks jääda. Juba 500km enne kodu oli juba selline tunne sees, et Eesti on siin samas.
Kaunases hääletasime ligi 45 minuti, mille vältel mitmed Eesti autod meist jällegi mööda põrutasid. Lõpus tuli üks reka, milles istus kaks meest juba sees, mispeale ma sildi alla tõstsin. Kui reka lähemale sõitsin, siis nägin, et tegu on Eesti rekaga, mispeale ikkagi näitasin silti EESTI ja meie suureks üllatuseks võttis ta meid ka peale. Need rekamehed olid tõsiselt toredad ja me pajatasime neile terve oma seikluse ära. Kahjuks läksid nad aga Tallinna ja seetõttu kutsusime Karini Riiga vastu.
Riiga jõudes oli tunne, et võiks jala Eestisse kõndida. 200km see tundus nagu täiesti olematu ja jõudud kõndimiseks oli ka meeletult, aga see oli täiesti mõttetu, kuna me ei oleks ajaliselt midagi võitnud. Pidime ootama ja ootama. Kuni peatus üks auto, haarasin jua koti, kuni selgus, et need olid mingid suvalised lätlased, kes tahtsid meid päris Riiga viia. Täitsa lõpp ikka. Enam ei hääletanud kh ja ikka autod peatusid. Peale tundi ootamist Karin ikkagi jõudis ja sõit Eesti poole võis alata. Sihtpunktiks ei võtnud ma aga mitte kodu, vaid Krabi, sest sel õhtul toimus Everini sünnipäev. Enne sedapeatusime veel metsavenna talu juures, kus ma tiigis käisin, kuna peale Ungarit ma ennast korralikult pesta ei olnud saanud.
Kell oli viimaks kolm, kui ma Krabile jõudsin. Viimased 200m otsustasin ma jala “kõndida”. Lausa vüimatu oli rahulikuks jääda, sest seda hetke olin ma oodanud reisi algusest saadik. Edasisest teavad need, kes kohal olid J.

8. august
Ärkasin hommikul Kirsika voodis.
Ei, mitte Kirsika kõrval, vaid voodis. Jube pohmell oli ehkki nagu midagi ei joonudki. Ilmselt tegi oma töö see suur väsimus. Igatahes Kirsika näitas oma külalislahkust ja kostitas mind vee (mida kulus päris palju ja söögiga). Merle helistas hommikul veel Kristole, et ta mind üles korjaks ja koju viiks. Kristo muidugi arvas, et tehakse jälle nalja, sest tema sünnipäevale oli Merle, Kirsika ja Everin toonud minu papist väljaprinditud koopia. Vot sellised buddyd on mul (Y).
Koju jõudsin ma nelja ajal vanemad minu tuleust muidugi midagi ei teadnud. Otsustasin seda mitte teha, kuna see oleks neid lihtsalt muretsema pannud. Vanemad olid päris üllatunud mind nähes, aga kõige rohkem oli seda ikkagi vist vanaema. Rääkisin neile oma loo ära ja peale mida otsutasime minna kambaga Aluksnesse Ucale külla. Üks grusiin, kes seal parajasti Youth in Action programmi tegi. Seal oli meil lõpuks päris kõva pidu, mis lõppes varastel hommikutundidel.

Kokkuvõttes oli see hääletamine ikka ülikõva seiklus, kogemus ja joppamine. Loodan, et selliseid trippe tuleb tulevikus veel ja veel...


Puhkuse aeg Eestis läks ikka ülikiirelt
isegi magamiseks ei jäänud tihtipeale aega. Alguses plaanisin ühe katuse ära teha, aga kuna laastu oli võimatu nii kiiresti saada otsustasin hoopis Ruusmäel midagi kasulikku teha. Nii sai otsustatud ehitada sinna üks väli laud koos pinkidega. Mõeldud tehtud. Esmalt tuli muidugi metsa suunduda ja sealt vajalik materjal muretseda. Hiljem need saekaadris parajaks lõigata ja lõpuks kokku sobitada. Sellele kulus päris mitu päeva ja täielikult valmis see ei saanudki. Lihvimine jäi järgmisesse aastasse.



Nädalavahetusel käisime veel Misso pundiga Saaremaal. Käisime Kaali kraatri ääres, sõitsime Sõrve säärde, ehitasime kõrgeima kivitorni ja nautisime lihtsalt mõnusat seltskonda. PS! Praami peal nägime Ott Leplandi ka, aga õnneks Kerli tuli hilisema praamiga - nii et mõlemad jäid elu ja tervise juurde. Ööd veetsime mererannas lõkke ümber vesipiipu popsutades. (mingi hetk suunduti telkidesse kaa) Illos oll!!!
Viimasel õhtul tegin veel väikese ärasaatmispeo Ruusmäel, mis oli kena lõpp puhkusele. Margariita tubakaga vesipiip, rumm ja parimad semud, mida veel tahta? Järgmine päev kestis nagu loetud sekundid. Ükshetk oligi jälle aeg autosse istuda ja Riia poole teele asuda. Ühtlasi oli see ka päris kurb... Lennujaama jõudes oli meil tuju päris heaks joodus ja sai päris kõvasti lolli mängitud. Lennujaama parkla muutus ühel hetkel diskoteekuks ja siis me seal

kõik tantsisime PARTY PARTY saatel või noh vähemasti Karl ja mina. Lõpuks oleks ma veel lennukist ka maha peaaegu jäänud sest otsustasin sisse minna viimasel minutil, aga seekord pidin ma teisest väravast minema – ühesõnaga meil oli päris suur segadus. Lennukile jõudsin 23.57 ja lennuk pidi õhku tõusma 23.55 nii et jh lucky me.
Lennukis valisin ma menüüst välja söögi, mis peale õhkutõusmist tellin ja siis jäin ootama. Järgmisel hetkel müksas mind kõrval istuv mees ja oma üllatuses olin jõudnud Gruusiasse. Vot sulle õhtusöök lennukis.


Peale maandumist võtsin oma kotid ja läksin lennujaamast välja. Esmalt tuli mu juurde mingi taksojuht kellele ma juba friend olin kõigle lisaks best. Sellel sõimasin ma totaalselt näo täis ja ütlesin, et kui ma taksot tahan, siis ma ei vaja selleks sinu abi jne jne. Pärast tulin ma sinna ikkagi tagasi, sest sain aru, et seal läheduses ühtegi marsat ei liigu ja sõitsin taksoga koju.

Augusti lõpp oli suhteliselt jube Gruusias. Raske oli leida motivatsiooni siin olemiseks eriti veel ajal, kui seal mitte midagi ei toimunud. Sest jh nii nagu kõik asjad siin venivad venis ka puhus pikemaks. Lisas hakkasid kõik Eestis ju kooli minema... Oleks võinud reisida, aga ka seda isu väga ei olnud, kuna umbses marsas istuda ei viitsinud ja hääletada ka nagu enam ei tahtnud lisaks puudus ka hea reisikaaslane. Seega jah jälle väike kultuurišhokk.

Üks huvitav pidu augusti lõpus siiski oli. Nimelt pidime kokku saam teiste vabatahtlikega Tbilsisi. Nii et lõpuks oli meid seal vist igast maailma otsast. Üks suvaline andis mulle ka ühe Eesti tüdruku numbri, kes pidi paari nädala pärast Gruusiasse tulema


September
Esimesel septembri hilisõhtul suundusime Kalina, Lekso ja Lienega lennujaama, et vastu võtta uus vabatahtlik Eestist. Tähtsa sündmuse jäädvustamiseks lasin Leksol endaga kaasa tuua ka filmiklubi kaamera. Seega pidime lennujaamas veel kiiruga ära õppima selle kasutamise. Igatahes kuidagi me Cristina esimesed sammud Gruusias filmilindile jäädvustasime. Kohale jõudes oli ta päris väsinud, aga seda oli ka arvata, sest ta ei tulnud siia Riia kaudu, vaid Tallinnast vahemaandumisega Varssavis. Seega päris pikk reis. Ööpimeduses jõudsime koju ja peale väikest maja tutvustust läksime kõik magama.

Järgmine päev viis meid Scout housi koristustalgutele, see oleks pidanud muidu toimuma päev varem, aga kuna siis ei olnud vett lükati sündmus edasi. Maja koristus endast midagi põnevat ei kujutanud, aga naljakaks läks asi siis, kui hakkasimeaeda koristama, sest sealt leidsime igasuguseid asju. Näiteks oli ühe põõsa all lõngakera, püksirihm ja ketšupi pudel.

Nädalavahetusel läksime ühe rahvuvahelise grupiga Birtvisi mägedesse kahepäevasele matkale. Sinna sõitsime me marsaga, kus sõna otseses mõttes olime me hunnikus üksteise otsas, sest ühele kohale kandideeris 3 matkalist ja vähemalt 2 seljakotti. Elusalt ja tervelt me lõpuks ikkagi kohale jõudsime ja saime matkamisega alustada. Esialgu oli tunne, et oleme jälle skaudi laagris, sest midagi uut see maastik silmale enam ei pakkunud. Poole matka ajal pidin ma oma sõnad ünneks siiski tagasi võtma, sest maastik muutus tõeliselt lahedaks. Nimelt vahepeal kõndisime nii kitsas kanjonis, et seljakotiga ringi keerata ei olnud võimalik ja siis see vaade...
Laagripaik oli lihtsalt supper, midagi nii lahedat ma ei olnud veel näinud. Aga mis ma ikka sellest kirjutan, sest tähemärkidega on seda võimatu edasi anda. Peale telkide üles seadmist (need kellel need muidugi olid) mindi veel edasi muistset kindlust vaatama. Tee sinna oli kohati ikka väga raske, sest kõndida tuli kohati 45 raadisest mäest ülesse, ga see tasus endast täiesti ära, sest vaade sealt ülevalt oli nii illos. Imestama pani ka mäe tippu rajatud veehoidla, mis oli raiutud kalju sisse.
Teise päeva tipphetk oli ilmselt suplus kohalikus järvs, peale päris väsitava tagasitee. Üllatval kombel oli vesi päris jahe, seepärast peesitasin ma suurema osa ajast lihtsalt päikese käes.

Järgmisel nädala alguses tuli Uca hommikul minu juurde ja kutsus appi viinamarju korjama. Sõitsime autoga ta onu maja juurde, kohale jõudes oli juba pool suguvõsa ametis. Anti mulle ka siis pang ja töö võis alata. Kusjuures nii head töökohta pole mul varem olnud J. Korjatud viinamarjad pressiti kohe puruks ja veini tegu võis alata. Kokku korjasime umbes 500l veini, aga jutu järgi pidi seda vähe olema, sest samapalju pidid nad veel juurde ostma. Peale tööpäeva ootas meid suur supra, koos Gruusia toostide ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Kokkuvõttes sain hullult sooja vastuvõtu osalisks, sest sain mitme toosti osaliseks ja sain ka ise mõne öelda – toosti ütlemine on teatavasti Gruusias auasi.

Septembris algas ka kauaoodatud keelekursus. Esimesel tunnil hakkasime kohe tähestikku õppima ja kirjutama. Kirjutamine oli selle juures kõige lihtsam asi, sest hääldamine on täiesti võimatu. Minu jaoks on Gruusia tähestikus 5 tähte, mida tuleb hääldada tš ja kaks tavalist p-d. Ja siis need põrisevad tähed, nagu oleks sattunud logopeedi juurde. Huvitav on nt ka see, et “mama” tähendab neil isa. Peale esimest keeletundi läksime pubisse istuma ja ma nii muuseas üritasin mingilt reklaamilt midagi kokku veerida – “l u, l u d i? LUDI”, mis tähendab gruusia keeles õlut. Esimene sõna, mille ma kokku oskasin lugeda :D.

Koos keeletundidega algas lõpuks ka töö. Nimelt pidime hakkama Social centeris läbi viima spordi tundi. Esimesel päeval läksime sinna kolmekesi Mina, Cristina ja Ewa. Kuna ma eeldasin, et seal esimesel korral päris keeruliseks läheb, siis ma kutsusin Gio ka appi, tema tuli muidugi gruusia aja järgi ja nii me pidime alguses kuidagi ise hakkama saama. See oli lausa võimatu, sest need lapsed olid hüperaktiivsed ja ei suutnud keskenduda isegi 3 sekundiks. Koguaeg nad kaklesid ja karjusid jne. Igatahes ma sain kultuurišoki. Lõpuks tuli Gio ja ta suutis nad mõneks ajaks maha rahustada, aga kuna tal oli mingi projekti asi vaja ajada pidi ka tema ära minema. Kokkuvõttes suutsime sel päeval nendega mängida ainult “mängu” kes jookseb aiani ja tagasi kõige kiiremini. Järgmised korrad on olnud palju rahulikumad, aga kaklusi peame siiani lahutama – gruusia veri noh.

Teiseks tööülesandeks jäi mul filmiklubiga meie igapäevaelu jäädvustamine. Sellega on aga kahjuks koguaeg mingi jama olnud ja õiget materjaligi ei ole suutnud me veel koguada, aga elame ja õpime või kuidas see ütlus oligi.

15. september viis meid jällegi lennujaama, sest saabumas oli kaks vabatahtlikku poolast. Võtsin loomulikult kaasa ka kaamera. Kuna keegi ei teadnud millised nad välja näevad, siis tuli meil hakata küsima iga paarikese käest, et kas nad on vabatahtlikud. Ma ei tea mis sellel päeval toimus, et kas see oli mingi EVS-i lennuk aga vabatahtike paare oli vist kokku 4 ja meie oma tuli loomulikult viimasena. Nii et ma filmidsin lennujaama ust 46 minutit.

21. septembril sai mul Gruusias oldud peale hääletamist 1 kuu, mille puhul kutsusin kõik oma Gruusia buddid välja ja läksime restosse kinkhaalit sööma ja õlut jooma. See oli ühtlasi ka esimene kord, kui ma sain restos millegi eest maksta, sest tavaliselt nad külalistel arvet tasuda ei lase.

Septembri lõpus oli Leedu vabaahtlikku sünnipäev ja selleks puhuks korraldati suur pidu restoranis. Kuna tühjade kätega ei tahtud peole minna , siis seadsin sammud lillepoodi. Valisin kaks lille välja (mulle ja Cristinale) ja näitasin neid müüjale. Tema küsis, et kellele need lilled on ja ma ütlesin, et tüdrukule, aga jh ta sai sellest tähendusest natuke teistmoodi aru. Peale seda hakkas ta lille pakkima, kõigepealt pani mingit heina sinna juurde. Ma endamisi mõtlesin, et noh la spaneb siis natukene. Siis võttis ta paberi ja pani selle kimbu paberi sisse. Ma mõtlesin nüüd, et sellega on lõpuks kõik, aga ei. Kui paber sai ümber hakati seda voltima igati pidi. Peale seda lisati veel pealad ja loomulikult mingi spreiga kulda ja karda. Nii et lõpuks oli mul ikka kaks väga naljakat kimpu. Lõpus küsiti veel, kas ma olen abielus ja kui ütlesin, et ei ole, siis hakati näiama ühest albumist pulmaseadete pilte :D:D
Pidu oli nagu pidu ikka söödi, joodi, tantsiti. Ainukeseks erinevuseks oli ilmselt see, et vahepeal mängis ikka eriti jube muusika. Peo kestel tuli mul idee, et tõstame Orinta südaööl tooliga ülesse ka ja nii ma siis seda kõigile rääkisin. Selleks ajaks oli pool rahvast kahjuks juba koju läinud. Sellest hoolimata otsutasime asja ära teha, kahjuks oli tõlkes midagi kaduma läinud ja grusiinid lihtsalt keerutasid teda kuidagi käte peal (ilma toolita).

Mis sitasti, see uuesti

Täna toimus kauaoodatud matemaatika eksam. Esimeses osas oli ainult üks ülesanne, mille lahendamine valmistas suuremaid raskusi, aga kõik takistused on ületatavad. Probleem tekkis mustandilt ümberkirjutamisega, kuna aega nappis ja siis avastasin veel, et ühes ülesandes olin vea teinud, mistõttu pidin selle tervenisti uuesti tegema. Lõpkkokkuvõttes, ei jõudnud kahest ülesandest kriipsugi puhtandile teha seega 20 punkti läks kohe minema. Kokku saan vast esimesest osast 20-25 punni.

Vaheajal anti süüa, aga söögiisu mul ei olnud ja nii jäid taldrikud määrimata. Närvitsesin päris kõvasti ja lõpus tuli mõte, et läheks võtaks auto pealt lonksu kangemat, et see kuradi värin ära läheks aga päälekas oli otsas ja nii langes see variant ka välja.

Viimases osas oli esimene ülesanne ülimalt lihtne, ehk 15 punkti kukkus. Teises olid juba aritmeetilised ja geomeetrilised jadad, millega ma päris korralikult feilisin (ei tlulnud pähe neid õppida kaa). Kolmandaks valisin ühe geomeetria ülesande aga selle vastuse sain ma vale, nii et ma ei tea. teise osa eest kokku ka vast kuskl 25punkti

Seega lihtne matemaatika ütleb, et mingi 50 kanti või alla selle tuleb. Seega suht FIAL, kuna lootsin mingi 70 punni saada.

Kui tänavuse aasta tulemustega Maaülikooli sisse ei saa, siis tuleb järgmise aasta kevadel Eestisse tulla ja see asi korralikult teha. Hetkel arvan, et saan umbes 32/50 Maaülikooli lävendis, mis on just selline piiri peal, kuna eelmisel aastal olid kehvemad aanud vist 25 punktiga sisse. Samas on mul õigus kandideerida ka Setomaa stipendiumile, mille kaudu saab 3 Setomaa noort igal aastal Maaülikooli. Pingerida moodustatakse vestluse alusel ja eelistatakse aktiivseid noori, kes plaanivad siia kanti tagasi elama tulla, nii et täpselt mulle.

TAHAN SIIT ÄRA

Endamisi mõtlesin välja kuupäeva, mil võiks siit hullumajast ära minna. See oleks 4. juuli. Põhjuseid on siinkohal mitu. Esimene neist on see, et juuni lõpus toimub ühtejärgi palju üritusi, mis võivad tervisele ja rahakotile rängalt mõjuda (laat, lõpupidu, jaanipäevaeelproov, jaanilaupäev ja paadiralli). Nii et kui ma mingil x päeval veel lahkumispeo teeksin siis võib-olla tarbitaks seal ainult Rennie tablette. Seega mõeldes teie tervisele ikkagi. Pealegi saaks selle viimase päeva mööta saata päris lõbusalt paadirallil osalemisega ja lõpuks ühe kõva prallega. Pealegi ei peaks ise oluliselt midagi korraldama, sest paadirallil on rahvas ennegi käinud ;).
Hiljem ka ei tahaks minna, sest siis on järgmisel aastal koolidesse sisseastumine keerukam ja kõik muud hädad sinna otsa.

Meenutusi Türgist... Video on saanud kuu ajaga ligi 4000 vaatamist. (Y)

(Eel)arvamused

Kuigi ma lähen aastaks ajaks Gruusiasse, siis ma pean hetkel tõdema, et ma ei tea sellest riigist suurt midagi ja võib-olla ongi hea. Tulebki rohkem üllatusi. Igatahes ma koostan väikese eelarvamuste listi, et ma saaks seda hiljem võrrelda. Näiteks üks vabatahtlik, kes Eestisse tuli ei olnud isegi selles kindel, kas siin elekter on.

Ma arvan, et Gruusias...
1. ... tehakse igal pool suitsu
2. ... on suvel sooja ca 40 kraadi ja talvel veidi üle nulli
3. ... meenutab Türgit (korrast ära ja kasimata)
4. ... sõidab see, kellel on tugevam signaal (Karli Peugeot oleks täiesti out)
5. ... on normaalne internet
6. ... on kõik peaaegu poole võrra odavam
7. ... õpin ma Gruusia keeles suhtlema umbes kolme kuuga
8. ... on väga lahedaid klubisid
9. ... kohtab sellist naljakat leiutamist, mis sobiks lehele failblog.org
10. ... räägib enamus noori vabalt inglise keelt.
11. ... maksab õlu umbes 7 krooni

Eks ma lisanjuurde, kui midagi pähe tuleb

Siin on esimene video, mille ma gruusia kohta youtubest leidsin.



See on see linn, kuhu ma peaksin minema...

View Larger Map

All your ideas become to truth...

Mõni kuu tagasi vaatasin ma filmi "The Secret", mille idee seisneb selles, et kui inimene midagi väga soovib ja ususb sellesse, siis ta selle ka saab. Tuleb vaid seda mõtet endale pidevalt korrutada. Ja mõtlema hakates on mul kõik nii ka läinud.

Umbes 14 aastaselt võtsin ma endale kinnisidee, et 18 aastaselt ostan ma endale BMW e36. Tol ajal ei olnud kogu mu suvine teenistus aga isegi veerand auto hinda. Veel pool aastat enne masina ostu kahtlesin, kuidas ma seda teostada saan, kuid 15. november 2008 sõtsin ma enda isikliku BMW e36-ga Misso.

Teine kinnisidee oli mul seotud ka autodega. Ma olin umbes aasta endale ette kujutanud, et ma sõidan 5. jaanuaril 2009 legaalselt oma autoga. Selleks oli vaja aga juhilube. Autokooli läksin ma oktoobri keskpaiku ja viimased sõidutunnid said tehtud mul detsembri keskel, seega oli päris kiire. ARK teooria eksam oli mul umbes 20. detsember. Seda läksin ma Karliga koos tegema ja tema sai enne sisse. Ma ootasin umbes 20 minutit aga kedagi ei väljunud (jooksvalt vahetusid inimesed) ja esimene välja tulija oli Karl. Läksin siis mina sisse ja tegin ka kiirelt enne teisi ära ja peale seda suundusin sõidueksami aega kirja panema ja sain põhimõttelisel taasta viimase aja. Hiljem Karliga rääkides selgus, et server oli kokku jooksnud ja kõik pidid uuesti eksamiga alustama ja kui seda poleks juhtunud, siis aega ma 2008. aastal poleks enam saanud. Tänu sellele saingi juhilubade väljastaja öelda mulle neid üle andes "Palju Õnne sünnpäevaks" (See ei unune vist iialgi)

Umbes 2007 aastal olin ma veendunud, et peale keskkooli lõppu lähen ma kuhugi vabatahtlikuks.

Põhjused:
1. Tahan ennast proovile panna täiesti võõras keskkonnas (oskamata isegi keelt)
2. Tahan võtta endale rahuliku ja mõnusa "puhkuseaasta"
3. Avardab silmaringi (Türgis käies sain teada, et see ühe nädalane reis õpetas mulle palju rohkem, kui terve 11. klass.)
4. Positiivsed kogemused
5. Otsin seiklusi


Juba järgmisel aastal sain ma ühel koolitusel juhuslkult kokku Viivika, kes Rõuge noorteklubis selliseid asju ise oli korraldanud. Ta sai mulle väga lähedaseks ja ma rääksin talle pidevalt, et ma sooviksin kuhugi minna. September 2010 hakkasin ma asjaga rohem tegelema ja läksin Rõugesse, et Vif mulle motivatsioonikirja ja CV ära kirjutaks (ma ajasin samal ajal lolli juttu) . Peale seda hakkasin ma seda laiali saatma ja seda ma saatsin umbes 200-le aadressile, kellest vaid üks võttis minuga ühendust. Tõsisemalt võttis minuga ühendust ainult üks noorteklubi Saksamaalt Poola piiri äärest. Samal ajal tuli Rõugest uudis, et Gruusia hakkab otsima vabatahtlikke. Mõtlesin tükk aega, kumba valida ja lõpuks jäi peale ikkagi Gruusia.

Põhjused:
1. Kuna Gruusia asub kaugemal.
2. Kuna Gruusias on soojem.
3. Kuna Gruusia kultuur erineb rohkem Eesti kultuurist, kui Saksamaa.
4. Kuna Gruusia on vähem arenenud, siis tulevikus saab Eestis kasutuses olevaid ideid Gruusias rakendada (ettevõtlus).
5. Kuna Gruusiasse pidime minema mitmekesi, aga kahjuks teised ikkagi loobusid
6. Kuna Gruusiasse minek tundus lihtsam, sest Rõuge noorteklubil oli see organisatsioon juba pikemaajaline partner.

1. veebruar, sai EVS-i taotlus sisse antud ja märtsi keskel pidin ma vastuse saama. Tähtpäev lükkus aga natuke edasi ja 31. detsember ütles mulle Kerli, et seda projekti toetatakse. Ma olin mega õnnelik ja kohe kiirustasin poodi shampat ostma ja sõpradele uudist teatama.

TÄNUD VIIVIKALE, KERLILE JA MARIONILE

Igatahes ma tahtsin jõuda selleni, et kõik on võimalik. Peaasi, et ise sellesse piisavalt usku on!