detsemberi

5. detsembri hilisõhtul sain ma teada, et pean ära kolima ja selleks oli mul ei rohkem ega vähem aega, kui 12 tundi. Pakkimine tegelikult kaua aega ei võtnudki, sest palju mul neid asju seal ikka oli.
Hommikul tuli mulle ja mu asjadele järgi Lekso, kes sõidutas mind mu uude kodu onu Gia ja vanaema Tiina juurde. Kaua ma uues kohas siiski olla ei saanud, kuna pidime minema Tbilisisse mid-term treeningule. Esialgu pidi see toimuma küll Batumis, aga kuna Lekso ja Liene ei tahtnud aega rongi sõidule kulutada siis toimus see ikkagi Tbilisis. Iseenesest kahju, sest detsembri kuus meres ujuda oleks ju uus kogemus (Batumi õhutemperatuur oli sel ajal ca 25 kraadi). Samas isegi see Tbilisi hotell tundus marsaga sõites nii kaugel, seega vb oli see isegi hea.
Koolitus ise oli täiesti mõttetu, sest kava järgi pidime kirjutama umbes 3 lehekülge teksti ja oligi kõik. Aga noh ega me sinna ei läinudki, kui koolitusele. Näiteks Lekso esimesed sõnad olid kohale jõudes sellised: „After we finish this, then we can start with our drinking activities...“
Peale koolitust olin ma nagu rase, sest nii kõvasti sõin ma viimati, kui vikingid siin olid. Peale selle toimus õhtul veel cooking club, kus Dako valmistas khatsapuri atsmat vms. Mis kujutab endast mitme kihilist juustukooki, mis on niii niii HEAA, peale selle valmistasin ma veel hapukapsaid järgmiseks nädalaks.
Reede õhtul läksime Cristinaga Eesti saatkonda jõulupeole. Iseenesest seal midagi märkimisväärset ei toimunud, aga see toit viis küll keele alla – hapukapsad, kiluvõileivad, kartuli, kaste jne jne. Lisaks sellele saime jõuluvanalt ka kalevi kommi paki ja eesti gruusia vestmiku.
Jõulupoel me siiski kaua ei olnud, kuna pidime jõudma ka Rustavis toimuvale ärasaatmispeole. Kusjuures lahkumas oli kolm inimest – Dato ehk Sama ehk Pinki Šveitsi ning Elina ja Liene Lätti.
Muideks kõigile Kalevi kommid maitsesid. Aftekas resto peole toimus traditsiooniliselt EVS majas, mis kestis varajaste hommikutundideni ja natuke pealegi...
Terve järgmise päeva lebotasime arusaadavatel põhjustel EVS majas. Vaatasime filme, muljetasime peost ja vahepeal käisime restos khinkaale söömas. Õhtuks otsustasime ikkagi Jouga koju minna, sest tõesti väsimus oli peal ja üks korralik pesu kulus ka ära. Kahjuks me ei arvestanud oma plaandes asjaoluga, et me elame onu Giaga, kes on Rustavi üks kuulsamaid damadare (otsetõlkes toostimeister aga meie jaoks õhtujuht pidudel vms) lisaks sellele on ta ka ansambel Tbilisi üks liikmeid. Mis siis juhtus?? No läksime koju istusime köögis ja tegime midagi õhtusöögiks. Mingi hetk astus uksest sisse onu Gia, kes hakkas meiega juttu ajama. küsis ta meilt, kas me veini ei taha, sellest me aga keeldusime tuues põhjuseks kõva peo eelmisel õhtul. Selle peale muutus ta kurvaks, et me teda peole ei kutsunud :). Jutu edenedes näitas ta meile veinikeldri võtme asukoha ja lubas meil seda alati kasutada, sest me oleme selle pere liikmed. Nii jõudsime jälle veini joomise juurde, kuid ka seekord keeldusime. Lõpuks õnnestus tal meid ikkagi ära rääkida ja otsustasime siis mõned klaasid ikkagi temaga juua. Nii lihtsalt me siiski ei pääsenud, sest mõnest klaasist said hoopis mõned kannud. Nii et pidu lõppes nii umbes pool seitse. Vahepeal helistasime ka oma telefoniraamatu läbi, et laulda onu Gia lemmiklaulu, kes kuulis see teab...
Järgmine hetk, kui ma silmad lahti tegin oli toas pime ja ma ei saanud aru, kas on hommik või õhtu. Lõpuks kui ma kella nägin jäi mul karp lahti, sest see oli 9.30 ÕHTUL. Selle peale müksasin ma Joud (Ei me ei maga koos ühes voodis, meil on kaks eraldi voodit, mis on lihtsalt üksteisele hästi lähedal), millele järgnes umbes selline dialoog:
V: Are you going to get up today?
J: I don't know
V: Do you know what's the time?
J: No
V: It's half past nine
J: WHAAAAAT????
Sellele järgnes päris pikk naermine, eelmise õhtu muljetamine. Vahepeal jõudis veel Dagi koju, kes pidu oma vaatevinklist kirjeldas. PS! See ei olnud nii hea, kui meie oma :):) No ja siis läksime magama tagasi. Aga Guess what? Ma ei saanudki sel ööl magada.
Uus nädal oli nagu septembri alguse nädal, sest sõna otseses mõttes ei olnud midagi teha. Kõik tegevused olid millegi pärast edasi lükatud ja nii ei saanudki millegi targaga hakkama. Üks asi siiski läks sel nädalal korda. Nimelt kõlas üks parimaid nalju ever. Istusime kambaga köögis, kui jutuks tuli, et minu ja Cristina vanvanemad olid koos Siberis.
Mary: What they were doing there?
Dagi: Youth exchange!
Nädala lõpus kaotasin veel telefoni ka marsasse ära. Seega jõuluõnnitlused võite meilile jätta...
Päev hiljem läksime Jouiga Bazaarile uut telefoni otsima, mis kujunes päris huvitavaks ettevõtmiseks. Telefone oli seal võrdlemisi palju ja hinnad ka üpris soodsad, sest 900 eeki uue iphone eest ei ole ju palju :D. Samas telefoni ma ikkagi lõpuks ei ostnud, sest ühel mudelil ei olnud ühte asja ja teisel teist. No ja kõik see shopping lõppes ühes telefonipoes peoga Zura, Gio ja Gia seltsis :D. Suhtluskeeleks oli inglise, hiispaania, gruusia ja vene keele segu.

Mis siis veel?
Jõulud on kohe kohe käes, aga ausalt öeldes mingit jõulu meeleolu ei ole, sellise septembri kuu ilmaga. Mingi pakkide jagamine ja pidu peaks nädalavahetusel küll toimuma, aga see on ka ilmselt kõik... Teile kõigile, kes seda blogi loevad soovin aga kauneid jõule.

Aastavahetuse plaane ka ei ole veel tehtud. Vahepeal oli jutuks, et Batumis on suur pidu, aga gruusiale kohaselt ka see canceled (mis on sobiv eestikeelne sõna siia???). Nii ei oskagi praegu öelda, mis plaanis. Vb Armeenia, vb suusakuurort Bakuriani või Kudauri , vb Tbilisi. Ei teagi...