Mõni kuu tagasi vaatasin ma filmi "The Secret", mille idee seisneb selles, et kui inimene midagi väga soovib ja ususb sellesse, siis ta selle ka saab. Tuleb vaid seda mõtet endale pidevalt korrutada. Ja mõtlema hakates on mul kõik nii ka läinud.
Umbes 14 aastaselt võtsin ma endale kinnisidee, et 18 aastaselt ostan ma endale BMW e36. Tol ajal ei olnud kogu mu suvine teenistus aga isegi veerand auto hinda. Veel pool aastat enne masina ostu kahtlesin, kuidas ma seda teostada saan, kuid 15. november 2008 sõtsin ma enda isikliku BMW e36-ga Misso.
Teine kinnisidee oli mul seotud ka autodega. Ma olin umbes aasta endale ette kujutanud, et ma sõidan 5. jaanuaril 2009 legaalselt oma autoga. Selleks oli vaja aga juhilube. Autokooli läksin ma oktoobri keskpaiku ja viimased sõidutunnid said tehtud mul detsembri keskel, seega oli päris kiire. ARK teooria eksam oli mul umbes 20. detsember. Seda läksin ma Karliga koos tegema ja tema sai enne sisse. Ma ootasin umbes 20 minutit aga kedagi ei väljunud (jooksvalt vahetusid inimesed) ja esimene välja tulija oli Karl. Läksin siis mina sisse ja tegin ka kiirelt enne teisi ära ja peale seda suundusin sõidueksami aega kirja panema ja sain põhimõttelisel taasta viimase aja. Hiljem Karliga rääkides selgus, et server oli kokku jooksnud ja kõik pidid uuesti eksamiga alustama ja kui seda poleks juhtunud, siis aega ma 2008. aastal poleks enam saanud. Tänu sellele saingi juhilubade väljastaja öelda mulle neid üle andes "Palju Õnne sünnpäevaks" (See ei unune vist iialgi)
Umbes 2007 aastal olin ma veendunud, et peale keskkooli lõppu lähen ma kuhugi vabatahtlikuks.
Põhjused:
1. Tahan ennast proovile panna täiesti võõras keskkonnas (oskamata isegi keelt)
2. Tahan võtta endale rahuliku ja mõnusa "puhkuseaasta"
3. Avardab silmaringi (Türgis käies sain teada, et see ühe nädalane reis õpetas mulle palju rohkem, kui terve 11. klass.)
4. Positiivsed kogemused
5. Otsin seiklusi
Juba järgmisel aastal sain ma ühel koolitusel juhuslkult kokku Viivika, kes Rõuge noorteklubis selliseid asju ise oli korraldanud. Ta sai mulle väga lähedaseks ja ma rääksin talle pidevalt, et ma sooviksin kuhugi minna. September 2010 hakkasin ma asjaga rohem tegelema ja läksin Rõugesse, et Vif mulle motivatsioonikirja ja CV ära kirjutaks (ma ajasin samal ajal lolli juttu) . Peale seda hakkasin ma seda laiali saatma ja seda ma saatsin umbes 200-le aadressile, kellest vaid üks võttis minuga ühendust. Tõsisemalt võttis minuga ühendust ainult üks noorteklubi Saksamaalt Poola piiri äärest. Samal ajal tuli Rõugest uudis, et Gruusia hakkab otsima vabatahtlikke. Mõtlesin tükk aega, kumba valida ja lõpuks jäi peale ikkagi Gruusia.
Põhjused:
1. Kuna Gruusia asub kaugemal.
2. Kuna Gruusias on soojem.
3. Kuna Gruusia kultuur erineb rohkem Eesti kultuurist, kui Saksamaa.
4. Kuna Gruusia on vähem arenenud, siis tulevikus saab Eestis kasutuses olevaid ideid Gruusias rakendada (ettevõtlus).
5. Kuna Gruusiasse pidime minema mitmekesi, aga kahjuks teised ikkagi loobusid
6. Kuna Gruusiasse minek tundus lihtsam, sest Rõuge noorteklubil oli see organisatsioon juba pikemaajaline partner.
1. veebruar, sai EVS-i taotlus sisse antud ja märtsi keskel pidin ma vastuse saama. Tähtpäev lükkus aga natuke edasi ja 31. detsember ütles mulle Kerli, et seda projekti toetatakse. Ma olin mega õnnelik ja kohe kiirustasin poodi shampat ostma ja sõpradele uudist teatama.
TÄNUD VIIVIKALE, KERLILE JA MARIONILE
Igatahes ma tahtsin jõuda selleni, et kõik on võimalik. Peaasi, et ise sellesse piisavalt usku on!
