Oktoobri esimesed päevad möödusid mul lennujaamas, sest iga päev oli sealt keegi tulemas, kõigepealt Mary prantsusmaalt, siis Thomas ja Daga poolast ja lõpuks Joui Luksemburgist.
Kohe kuu alguses oli ka Orinta sünnipäev, mille puhul läksin lillepoodi, et mõned roosid talle osta. Naljakal kombel osutus see aga hoopis keerukamaks ettevõtmiseks, kui keegi oleks osanud arvata. Kui lilled olid välja valitud küsiti, kas ma soovin pakkimist ka, millele ma vastasin jaatavalt, sest eeldasin, et pakkimine tähendab valget paberit, nagu Eestis kombeks, aga ei. Kõigepealt pandi sinna mingit heina juurde, siis mähiti ühe värvilise paberi ümber, siis teise, lõpuks paelad ja enne kätte andmist lasti veel mingi sädeleva asjaga ka üle. Nii et mu üks roos oli muutunud suureks kimbuks. Peale seda näitasid nad mulle veel oma firma albumit, kus olid lilleseaded pulmadeks – nii et kui mul vaja läheb, siis tean kuhu pöörduda.

9. oktoober
Oktoobri teisel nädalavahetusel toimus siin linnas ka ilmselt aasta esimene ja ilmselt ka viimane pidu, milleks oli Rustavi linna päev. Mis saranes natuke vastseliina laadale, aga mulle meeldis. Ning ka meil, vabtahtlikel oli siin oma roll, et päeva huvitavamaks muuta. Nimelt pakkusime lastele erinevaid tegevusi – joonistamisest köietõmbamiseni.

Õhtu poole toimus õllejoomisvõistlus, kuhu Lekso mind välja pakkus ja mis
mul sai selle vastu olla. Järjekorras seistes vaatasin, et ilmselt osa võtma ei pääse, kuid kui mainit ära, et ma olen eestlane olin korraga järjekorra ees. Õhtujuht veel mainis, et ohoo Mart Laar. Laval olles küsis ta mult ka mõned küsimused, mis sellest ma aru ei saanud ja esimesel vastasin huupi oma nime ja teise küsimuse vastuseks ütlesin “Ludi minda ahla – tahan õlut ruttu”. See pakkus rahvale päris palju nalja, aga see selleks. Võistlust kinni ma siiski ei pannud. Hiljem selgus, et esimene küsimus oli Kas sa Gruusia keelt räägid ja teine, et Mis su nimi on, seetõttu saingi ma endale sotsiaalkeskuseks hüüdnimeks laste seas Ludi Minda J.
See ei olnud aga õhtu tipphetk, sest Modern was still talking, ehk õhtul toimus Modern Talkingu kontsert.

Oktoobris alustas tegevust ka meie cooking club, kus iga kolmapäev midagi uut ja huvitavat valmistame, esimeseks roaks oli nt Thomase retsepti järgi sibula supp. See oli tõesti hea. Lisaks selles hakkasin käima Gruusia tantsu kursustel. Hakkasime ette valmistama ka talilaagrit Gruusia noortele.
Mis siis veel??? Lisaks sellele olid mõned terviseprobleemid, mille tõttu pidin päris tihti haiglat külastama, aga lõppkokkuvõttes abi ikka ei saanud.

Kuu lõpus käisime ka Mskhetal, mida kõigile soovitan, kes siia peaks sattuma. Külastasime seal ka mäe otsas asuvat kirikut, milleks pidime takso võtma. Mis oli omamoodi kogemus – taga 5 inimesega koos. Üles mäge esimene käik alla mänge 2 käik J.

Create your own video slideshow at animoto.com.

1. november
Esmaspäev nagu esmaspäev ikka ainult selle vahega, et suur osa päevast kulus külaliste jaoks ettevalmistuste tegemistele. Nimelt järgmisel hommikul pidi saabuma Eestist Ahto, Ain ja Henri, lisaks veel uus vabatahtlik Poolast.
Tegevust jätkus hiliste öötundideni, sest Thomasel tuli idee saabujaid kuidagi üllatada, nii et meil oli vaja paika panna kindel plaan.

2. november
Hommikuseks äratuseks oli Dato kõne, kuna lennukilt ei tulnud maha eestlasi. Selle peale helistasin kohe Ahtole, et küsida, mis on juhtunud. Suureks üllatuseks magas ta oma kodus või vähemalt kuni mu helistamiseni. Tuli välja, et nende lennuk ei maandu mitte teisel novembril, vaid nad hakkavad sellel kuupäeval siia poole liikuma.
Peale seda käis peas läbi mõte, et üllatus isegi ära jätta, kuid kuna < housi juurde ja hakkasime ootama. Peale mõningat ootamist olidki nad kohal ja Dato läks temaga majja jutuga, et ta tahab mõned dokumendid võtta ja tulevast töökohta näidata (kell 6. hommikul J). Samal ajal varastasime pagaasnikust poolaka kotid ära ja sõitsime EVS maja juurde, kus mind maha pandi ja teised edasi läksid. Ma jäin akna peale ootama ja kui nad kohale jõudsid hüppasin ma toast kaameraga välja, et uut vabatahtlikku tervitada (loe: ta nägu jäädvustada, kui avastab, et pagasit pole). See vaatepilt oli nagu mõnes filmis, Irena oli päris korralikus šokis. Samal ajal hakkas Dato “tuttavatele helistama, et uurida kes selles piirkonnas sellise teoga hakkama oleks võinud saada.” Ühe tüübi käest õnnestuski tal mingit infot saada, mida otsustasime minna kontrollima, aga et uustulnukat mitte dramatiseerida juhtatasime ta enne seda tuppa.
Sõitsime Datoga EVS korteri juurde, kus teised juba parajasti meikisid – natuke ketšupit siia, natuke sinna. Ootasime veel mõne hetke ja suundusime siis Irena juurde. Kotte nähes oli ta küll õnnelik, aga meie üles pekstud nägusid nähes ja kurba juttu sinna juurde kuuldes oli ta veel rohkem kohkunud. Sel hetkel me veel talle ära e rääkinud, kuidas asi oli ja lasime veel 10 minutit seedida. Uuesti tema juurde minnes ütles Tom: “We have one suprise after this robbery more” ja ulatas šokolaadi, teised samal ajal pühkisid ketšupit näost minema. See peale virutas ta Tommile soksiga vastu pead ja hakkas naerma – lõpp hea, kõik hea.

3. november
Hommikul peale üles tulemist kiirustasime kohe scout housi pr sulgemisele (varsti algavad seal ehitustööd ja sellest tehakse suur ja lahe noortehostel). Tiksusime seal paar tundi koos tähtsate ninade juttu kuulates (midagi aru ei saanud) ja veini juues (tegi asja selgemaks).
Peale seda läksime korterisse ja tiksusime seal, kuni tuli kutse, restorani peole minna. Mõeldud, tehtud. Restoranis oli meie seltskonna suurus ca 40 inimest ja pidu oli võimas, ilmselt üks esimesi millega ma siin tõsiselt rahule jäin. Isegi Gruusia tantsu sai tantsitud, aga seda kuni selle hetkeni, kuni Gruusia naised otsustasid meiega ühineda.
Kuna ka kõik autoomanikud olid peol, siis palusin ma eestlastel siia jõudes lennujaamast takso võtta, kuna ilmselgelt keegi hommikul vabatahtlikult neile vastu minna ei oleks tahtnud.

4. november
Keerasin hommikul voodis külge ja nägin kõrval olevat tühja voodit - kohene kainenemine. Kus on Ahto? Kas nad käisid varahommikul siin ja ei saanud sisse? Appi kui häbi! Telefonil oli aku ka tühi... Otsisin ruttu laadija, et talle helistada. Endal mark maani. Õnneks tuli välja, et nad olid kuidagi sattunud Tbilsisi asemel Varssavisse, nii et võis rahulikumalt hingata.

5. november
Hommikul kella 7 paiku saabusid lõpuks Ahto, Ain ja Henri. Nad olid minu jaoks nagu jõuluvanad, kes kauaoodatud asju tõid – talvepüksid, margariita tubakas, küüslauguvõie, leib ja veel mõned asjad. Nii tegingi varahommikul üksi vesipiipu ja sõin küüslauguvõiega leiba.
Uuesti ärkasime 10 paiku ja läksime kohe restosse khinkaale ja hacapurit sööma. Peale seda aga Tbilisisse sauna. See oli tegelikult päris jube koht, aga üldkokkuvõttes võis ikkagi rahule jääda. Tegin seal esimest korda elus ka naha koorimist J, nii et tundsin ennast korraga 10 aastat nooremana.
Till puhas, suundusime Eesti saatkonda, kus oli korraldatud vastuvõtt Eesti ülikooli lõpetanud inimestele. Teel sinna helistati meile saatkonnast ja küsiti, et kas me ikka jõuame ning kus me oleme. Kohale jõudes saime väga sooja vastuvõtu osaliseks saadiku enda poolt. Kuuldes, et ma siin juba 4 kuud elanud sain veel noomida ka, et ma varem pole end kohale vinnanud.
Vastuvõtt ise algas nagu iga teinegi - mõned kõned, tervitused, muidugi vein jne. Peo edenedes hakkas Ain karmoskat mängima, millest esialgu ei tehtud nagu väljagi aga õhtu edenedes laulis terve seltskond “me metsavennad eestalsed”. See ei olnud aga peo tipphetk, sest peale laule hakati tantsima tserni polkat ja teab, mida kõike veel, nii et pidu oli väga meeleolukas. Peale ametliku osa lõppu mindi allkorrusel olevasse sauna ja pidutseti seal edasi, mis oli omaette kogemus, sest jh saun, bassein, hea seltskond, pillimäng, carriba kokteilid jne jne.
Öösel enne koju minekut käisime veel tugevamatega ühes pubis, kus sõime kohalikke roogasid ja rääkisime Gruusia elust ja olust.

6. november
Järgmine hommik algas Viru valge cooleri ringiga, mis mõjus päris kosutavalt.
Rääkisin ka teiste vabatahtlikega ja tuli välja, et Orinta olevat esimest korda eestlasi nähes öelnud: “Omg, there are vikings in our house”, mis tegelikult ei ole ka ju nii väga vale, sest Henri ju ise Lodja kapten.
Sel päeval oli sihiks võetud teekond Svaneetiasse. Teistele see idee kuidagi pähe ei mahtunud, kuna kartsid, et me ei jõua sealt kuidagi tagasi, kui lumi maha peaks tulema. Sellest hoolimata sai teekond ette võetud. Esimene vahepeatus oli Mtskhetal, mis oli kunagi Gruusia pealinn. Seal me kaua küll ei peatunud ja suundusie edasi Gorisse. Kohale jõudes tuli välja, et rong, mis läheb Zugtidisse on ammu välja müüdud ja me peaksime mingi muu transpordi leidma. Otsustasime ikkagi rongi väljumise ajaks kohale tulla, aga senikaua tegime aega parajaks Gori kindluses, rstoranis ja Stalini sünnikodu ümber. Viimane oli tegelikult päris uberik, selline 6x6m kivimajake.
Kell 11 saabus rong ja peale kiiret läbirääkimist õnnestuski meil ennast rongi peale kaubelda. Kõik oli peaaegu juba hea, kuni me aru saime, kus me olema peame. Nimelt paigutati meid paki riiulile, mis oli päris mõnusalt sitane ja kitsas. Nii et und seal küll ei tulnud.

7. november
Varahommikul hakkasime kohe Mestia marsat otsima, mis meil päris kiirelt ka
õnnestus. Kauplesime hinnagi parajaks, peale mida paluti meil marsasse minna, sest kohe kohe läheb sõiduks. Peale 10 minutit ootamist küsisime siis, et mis kell väljasõit on, millele vastati, et kahe tunni pärast - nii palju siis kohesest väljasõidust...
Tee Mestiasse oli pikk, auklik ja ohtlik. Isegi nii ohtlik, et juht pidi julgustuseks restos mõne õlli sisse laskma. Kahjuks rohkem ei oskagi ma teekonnast midagi väga rääkida, sest öine magamatus andis marsas tunda.
Peale 5h loksumist jõudsime tervetena ikkagi kohale. Marsast vällja tulles jäi mul karp lahti, sest vaatamata ehitustöödele oli seal nii ilus. Nagu mingis filmis oleks olnud... Lihtsalt need majad ja tornid sobisid sinna nii hästi ja siis need mäed, oeh...
Peale pisikest lõunasööki otsisime endale ka ühe guesthousi, mis oli päris korralik ja mis seal salata ka päris hea hinnaga. Muidugi peale seda, kui olime lõuna- ja õhtusöögi hinnast maha kaubelnud. Peale seda käisime veel küla peal pilte tegemas ja nii me päeva õhtusse tiksusimegi.
Õhtul tõmbas Ain veel lõõtsa käima, lootuses, et äkki saab hea une jaoks natuke tsatsat või midagi. Me ei pidanud kaua ootama, sest peale teist lugu kutsuti meid juba elutuppa, kus korraldati meile väike supra koos kannu tsatsaga J.

8. november
Hommikul ärkasime kell seitse, sest eelmisel päeval oli meil lepitud kokku
autojuhiga väljasõit Usghulisse kell 8. Enne seda loomulikult hommikusöök ja uskuge või ärge uskuge, aga hommikukohvi asemel oli laual hoopis tsatsa kann.
Teekond Usghulisse oli päris sarnane Zugtidist Mestiasse välja arvatud see, et autojuht ei kihutanud ja ka auto ei loksunud nii palju. Teel sinna tegime ka mitmeid vahepeatusi piltide tegemiseks, sest jh oli millest pilte teha.
Kohale jõudes oli ilm lihtsalt supper – soe päike ja pilvitu taevas... Ja se koht oli ka nii ilus. Mulle tundus, et ma olen sattund mängu Empires 2... Mul puuduvad isegi sõnad, et kõike seda kirjeldada.

9. november
Ärkasime kell 6, sest Tbilisi marsa pidi väljuma varavalges. Kohale jõudsime
just viimasel minutil ja isegi siis löödi üks svaneet marsast minema ja pakiti meid peale. Just nimelt pakiti, sest ruumi meil ei olnud seal üldse. Kotihunnikud olid peadest isegi kõrgemad. Mul veel iseenesest vedas, sest meestel tagareas oli palju kitsam ja välja nad ka midagi ei näinud. Peale kitsastele oludele mõjus päris rängasti ka see sõna otseses mõttes põllul kihutamine (teeks seda nimetada ei saa), sest minu perse oli veel mitu päeva valus. Õnneks sain mina erinevalt reisikaaslastest kuidagi seal marsas magadagi. Muidugi hetkedeni, kui meie ametlik diskor leidis mõne “hea” loo, mida meiega jagada tahtis.
Peale umbes 10 tundi loksumist tuli autojuhil geniaalne idee, et enne pealinna võiks bussi ka ikka puhtaks pesta. Seda siis ajal, kui nimesed sees istusid, olgu öeldud, et see marsa väga veekindel ei olnud. Lisaks sellele lendas enne Tbilisit ka üks teibitud aken minema aa ja mootor kuumenes ka üle, nii et me pidime keset mäge seisma jääma.
Õhtul koju jõudes toimus ka siin väike istumine, mis lõppes ühe korraliku peoga, sest ka teistele vabatahtlikele oli vaja ju kõik tantsud ja laulud selgeks õpetada, “trendideadlik mees jah mina olen trenditeadlik mees...”

10. november
Kuna kõik olid sellest nädalast juba päris väsinud, siis midagi erilist sel päeval ei toimunud. Osteti suveniire ja söödi viimaseid maitsmata roogasid. Õhtul toimus veel väike pidu meie pool ja läinud nad olidki.