11. juuli
Ärkasin 11. paiku oma toas põrandal.
Enesestunne super. Häguselt meeles, et isa talutas mind hommikul auto pealt tuppa. Kuidas ma Tsiistrest koju sõitsin??? Kuidas ma isale otsa vaatan?? Kuna väljasõiduni oli ainult 7 tundi, siis ei olnud aega põdemiseks. Esmalt tuli auto tühjaks teha, viisin Urmasele telgi ära, Kerlile vessari ja ülejäänud asjadele leidsin koha prügikastis või toas. Vahepeal sai Otiga ühendust võetud ja sõidu kohta küsitud. Minu õnneks olin ma maganud Kornetist saadik. Seega võis rahulikumalt hingata. Hakkasin asju pakkima ja see tegevus tõsiselt venis ja ei leidnud kedagi kes appi ka oleks tulnud. Vahepeal käisin veel vanaisa pool käru ära viimas ja hüvasti jätmas, mis kujunes päris kurvaks. Peale seda jälle asju pakkima. Kui põhikott oli koos läksin autot tankima. Kell 16.50 avastasin, et on veel vaja kaugematele inimestele ilusat aastat soovida. Nii et tagasi koju jõudsin 18.02. Siis kiirelt veel väike kott kokku, vanematele head aega ja sõpradega Riia poole ajama. Muidugi pandi mõnusama olemise saavutamiseks ka korraga vesipiip tööle ja Ape pood osteti D-lightidest tühjaks. Ühtäkki olime Riia lennujaama parklas, nautimas viimaseid hetkeid sõprade seltsis. Ning siis pani Vif track 2 poole pealt kinni ja kamandas kõiki lennujaama. Veel mõned pardi pildid ja kallistused ning läinud nad olidki. Peale seda ei suutnud isegi veres tiirlev alkohol tuju üleval hoida. Nagu veel vähe oleks oli lennukis vee ilge lastekari, kes üksteise võidu karjusid. Üks oli veel eriti andekas ja arvas, et ongi normaalne mu tooli lükata ja tõmmata nii nagu heaks arvab, kuni ma vihaselt ütlesin “Don’t fucking live on my chair”.12. juuli
Lennuk maandus, võtsin oma kotid ja
liikusin väljapääsu poole. Mind pidi seal ootama Aleks sildiga EVS. Sel hetkel kui ma välja kõndisin seda silti nähtavas kohas igatahes ei olnud. Tahtsin helistada, aga telefoni aku oli nagu alati vajalikul hetkel tühi. Seega otsisin lennujaamast pistikupesa, laadisin telefoni ja üritasin helistada, kuid tulutult - mingi numbri viga vms. Igatahes otsustasin kõndida tagasi ja seal ta oli. Väike tutvustusring ja Rustavi poole sõit võis alata. Esimese asjana jäi mulle silma liikluskultuur või selle puudumine. Signaali võis kuulda minutis 3 korda ja kaherealine sõidutee oli tavaliselt kolmerealine. Lisaks sellele veel kõrged mäed. Rustavis sõitsime kohe mu uue kodu juurde, mis nägi väljast üsna väsinud välja, kuid seest oli kõik normaalses seisukorras. Aias kasvasid viinamarjad ja mingid ploomi taolised asjandused. Kuna Aleksil ja Lienel oli laagri jaoks mingeid asju vaja ajada, siis pidid nad lahkusid varem, kui ma olin arugi saanud. Igatahes soovitati mul magama minna, sest kell 9 pidid nad mu laagrisse kaasa võtma. Seda ma muidugi sel hetkel ei mõelnudki teha, sest uudistada oli ju vaja. Mingi hetk jäin ma siiski köögis sõnumit saates magama ja järgmine hetk äratas mind Liene, kuna oli vaja laagrisse minna. Võtsin asjad, mis tundusid kõige vajalikumad ja sõit võis alata. Enne linnast väljasõitu käis Aleks veel kiirtoidukas ja tõi sealt mulle Hachapuri vms, mis kujutab endast küpsetatud saia juustuga, mis on pigem sarnane kohupiimale. Igatahes ei maitsenud. Sõit läks ruttu, sest terve tee ma magasin. Kohale jõudes avastasin, et ma jätsin telefoni koju, aga kuna sinna oli ca 150km, siis selle pärast keegi tagas ka ei hakanud sõitma. Laagris tutvustati mind kohe teistele vabatahtlikele, kellest 4 olid pärit Lätist ja üks Leedust. Peale seda hakkasin ma ühe lätlasega väikestele grusiinidele õpetama Läti rahvatantse umbes 35-40 kraadises kuumuses. Peale seda oli ülejäänud päev suhteliselt vaba, igatahes ma kasutasin seda magamiseks kõikvõimalikes kohtades, nt suurte kõlarite kõrval, tetejooksu ajal toolil kohtunikku mängides jne. Õhtu poole juhatati mind mu telgi juurde, aga kuna telk oli päeva käes muutunud leiliruumiks, siis läksin ma magama hoopis võrkkiike, mis asus suhteliselt lagedal platsil kahe puu vahel ja kaugemal oli ümberringi vähemalt 100m kõrgused mäed ja taevas loomulikult tähed...13. juuli
Ehkki magamiskoht oli hea ei olnud väsimus kadunud ja nagu kiuste oli sellel päeval korraldatud matk kogupikkusega 16km. Vaated olid küll ilusad, aga kui ühe matka ajal kolm korda magama jääd, siis mis nautimisest me siin rääkida saame. Ülejäänud päev möödus samamoodi ja õhtul jällegi võrkkiike.
14. juuli
Laager sai selleks korraks läbi, aga väsimus jäi ja niipea, kui bussile või nagu grusiinid ütlevad marsutkale jõudsin jäin jällegi magama, kuni koduukseni. Kodus ootas meid ees Kalina, kes saabus eelmisel päeval Poolast. Ta oli juba ennast mõnusalt sisse seadnud rõduga toas, mida ma mõtetes pidasin juba omaks. Seega sain ma maja kõige kahtlasema toa kahe klaasseinaga (kaardinaid ei ole) ja isegi ükski netikaabel ei ulatunu mu tuppa. Ainuke eelis teiste tubade ees on ehk ainult see, et minu toas saab lõuga tõmmata. Peale seda käisime veel lähedal asuvas kaupluses, mis on veidi väiksem, kui Misso pood aga müüja oli iga riiuli juures eraldi. Kaup nagu kaup ikka, hinnad enamasti odavamad kui Eestis. Kohalik õlu maksab 10 krooni ja viin Russki rasmier 0,5l 50 krooni, 1l pakendatud piima, mis maitses jubedalt maksis 17 eeki. Puuvilju ja juurvilju müüakse poe kõrval ja need on tõsiselt odavad. Nt kilo kurki ja tomatit kokku maksis 13 krooni ja arbuus 25 krooni.
15.-18. juuli
On Arrival training
Hommikul sõitsime marsutkaga kuhugi Kesk-Gruusiasse suusaguurorti. Lund seal seekord ei olnud aga ilm oli võrreldes Rustaviga väga jahe. Samas linn ise nägi suhteliselt jube välja. Nimelt seal oli kahte tüüpi tänavaid, esimest tüüpi võib võrrelda Võru Jüri tänavaga, teist tüüpi pigem kestvussõidu mõne lihtsama lõiguga. Samas võis nendel tänavatel ka leida sarnasusi, näiteks tuli mõlemal liigeldes hoolega jälgida, et mõne “miini” otsa ei astuks, sest loomad käisid tänavatel vabalt ringi ja prahti võis leida igalt poolt. Sama jubedad nägid välja aiad, igas nurgas vedeles “vajalik kraam” ja hein kasvas kohati rinnuni ehkki maja ise võis välja näha super. Aleksi arvates on asi selles, et peale välisust ei pea grusiinid enam midagi omaks. Hotell ise oli väga kena, ainult häiris mõneti lohaks ehitustöö, aga nii pidigi Gruusias kombeks olema. Koolitus oli nagu koolitus ikka, väga palju uut ei kuulnud, aga see mida kuulsin oli päris huvitav. Nt Axa kindlustuse abil võin ma endale kuni 300 euri eest uued prillid osta ja hambaid ravida 1000 euri eest, ise midagi maksmata. Viimasel õhtul toimus tüdrukute toas päris korralik Jakoozi party (mullivanni pidu) veini ja puuviljadega. Järgmisel hommikul käisime Linna vahel hobustega ratsutamas ja peale seda suundusime kodu poole. Vahepeal tegime peatuse Borjomi linnas, kus käisime söömas. Igatahes sellist söömaaega mul pole veel kaua aega olnud, sest ettekandjad ainult tõid uusi hõrgutisi lauale.
19.-20 juuli
Vabad päevad
Eelnevalt olime kokku leppinud, et läheme hommikul Rustavi turule, kuid kuna avastasime, et meil on lõpuks internet tagasi, siis lükkasime selle teadmata ajaks edasi. Lõpuks käisime ikkagi poodides, aga midagi vajaminevat ma sealt ei leidnud. Küll avastasin, et veebikaamera ja kõrvaklappide ostmine Eestist oli suhteliselt mõttetu, sest siin on need palju odavamad.
Õhtul tuli üks skaut mu tuppa kaardinapuud paigaldama. Kõik oli peaaegu ilus va see, millised olid töö võtted. Nimelt pani tüüp redeli vastu akent ja siis ronis seda mööda üles. No tõesti ei olnud selle paigaldamiseks rohkem võimalusi, aga oleks saanud kasutada ka ju nt kappi. Lõppkokkuvõttes läks kõik ikkagi hästi ja mina sain kaardinad.
Järgmisel päeval valmistusime laagri jaoks mõned mängud ja workshopid ette, mis võttis kokku umbes pool päeva. Õhtu poole närvitsesin ma interneti tööle saamisega ja nii see päev otsa saigi.
PS! Tänu Vifile sain ma vähemalt teada, kuidas peaks interneti tööle saama.
Something about RUSTAVI
Rustavi on tööstuslinn, mis asub 25km kaugusl pealinnast Tbilisist. See jaguneb kaheks osaks ueks ja vanaks, kahe osa vahel on jõgi. Vana Rustavit hakati ehitama sõja lõpul Saksa sõjavangide poolt. Seega on see päris uus linn. Meie kodu peaks olema koguni linna vanim elumaja. Uus Rustavi on ehitatud aga seitsmekümnedatel ja skoosneb see enamasti ühesugustest paneelmajadest.
21. juuli
Laager
30. juuli
Seiklus algab.
Ärkasin kell 7 hommikul, peale mida
hakkasin asju pakkima. Neid asju, mida kaasa tahtsin võtta oli aga hullult palju (arvuti, kaamera, laadijad, tsärke hulgi, jope, tossud, magamiskott jne.) Esialgsest koti sisust jätsin Rustavisse ainult ühe pusa ja õlleklaasi. Enne lahkumist soovivisn veel teistele vabatahtlikele mõnusat puhkust. Otustasin hääletamist alustada Tbilisist, seega võtsin esmalt Marshutka ja sõitsin pealinna. Sealt ei osanud ma kuidagi äärelinna poole liikuda, kuni leidsin ühe inglise keelt kõneleva mehe, kes juhatas mind Metroosse. Seal küsisin abi ühelt minu vanuselt tüdrukult. Igatahes korraga oli hulk inimesi ümber ja üks vanaproua võttis mult varrukast kinni ja juhatas õige Metroo peale ja ütles kuna maha pean minema. Metrooga jõudsin ma ma Didubisse. Seal kohtasin ma saksa tüdrukuid, kes reisisid Kazhastani. Peale väikest vestlust liikusin ma linnast välja ja asusin lõpuks hääletama. Seda sain ma teha ca 15 minuti, kuni reka mind peale võttis. Rekaga sain ma Gorisse (Stalin sündis seal). Goris kirjutasin ma paberile Batumi (Türgi piiri äres olev linn) ja hakkasin jälle hääletama. Kulus ca 45 minutit, kuni Audi A4 mind peale võttis ja mind Kutaisisse viskas. Seal pidasin ma lõunat ja peale seda sõitsin Marshutkaga teise linna otsa. Nii kui välja astusin võttis üks vanem mees varrukast kinni ja juhatas bussijaama. Mina muidugi avtobus niet jne. Olin just linnast välja kõndimas, kui kohtasin 4 Ukraina hipit, kes mööda Gruusiat hääletasid. Suht naljakad kujud olid. Kauaks ma nendega rääkima ei jäänud ja liikusin edasi. Hakkasin hääletama jällegi Batumisse, kuid ega keegi mind peale ei tahtnud võtta. Olin oodanud umbes poolteit tundi, kuni selja tagant sõitis mu ette Mercedez. Autos oli kaks hullult naljakat Azerbaidzani tüüpi Ali ja Iila, kes läksid puhkusele Musta mere äärde. Iga vähegi ilusama naise juures pidid nad peatuma ja küsima, kus Batumi asub. Lisaks sellele andsid nad mulle veel nende rahvustoitu (soolaseid pannkooke). Mingi 30km enne Batumit hakkas tee kulgema Musta mere kallast mööda. Ühel pool kõrged mäed ja teisel pool meri. Ka kliima oli seal kandis palju normaalsem, kõik oli roheline ja oli ka õhku mida hingata, mitte nagu Rustavis.
Maha panid nad mind Batumi kesklinnas. Helesinise veega basseinid, väga hea muusikaga välipubid, pargid pügatud puude ja purskaevudega, ilusad inimesed, päikeseloojang ja muidugi meri. Ühes pargis küsisin ma teed noortelt, kes otsustasid mind viia bussijaama. Kõndisime umbes 15 minutit, mis oli päris lõbus. Enne bussi peale minekut adsid nad veel oma skaibi kasutajanimed. Buss sõitis otse piiri äärde, teel sinna oli ühes kohas suur lehmakari tee peal, mille vahel autot laveerisid. Enne piiriületust läksin ma veel ujuma Musta merre :P. Vesi oli mega soe ja ma oleks võinud sinna lainete sisse jäädagi.
Gruusia poolel oli piiri ületus igati normaalne ainult naljakas oli see, et minu passi uuriti ligi 5 minuti. Türgi poolel asi nii lihtne ei olnud, kuna midagi järjekorra sarnast seal ei eksisteerinud ja inimesed lihtsalt pressisid ennast passikontrolli poole. Kujutage nüüd ette: hästi väike ala, inimesed suruvad ennast üksteise vastu, väljas 25-30 kraadi sooja, osad targad teevad veel kuskil keskel suitsu ja nii umbes tund aega. Isegi vanamutid panid must seal mööda, kuni ma lõpuks tegutsema hakkasin. Esimese asjana sain muidugi mingilt mutilt sõimata ehkki ta tuli järjekorda ca 15 minutit peale mind. Pärast aga otsustas ta mind hoopis aidata ja endast ette lasta.
Türki jõudsin ma umbes kell 23.00 seal mõtlesin veel proovida hääletada ja minu õnneks sain ma 5 minutiga auto peale. Algul rääksid tüübid, et lähevad 10km kaugusele aga edasi sain ma ligi 200. Autos tahtsin saata sõnumi veel Viivikale, aga kahjuks minu Geo number ei töötanud Türgis. Maha pandi mind umbes kell 1.00 ja ma olin mega unine. Igatahes ma ei viitsinud kuskilt mingit hostelit otsima hakata ja läksin magama mere äärde. Kõik oli mega ideaalne ainult Zane antud magamiskott oli vastupidiselt minu läbipaistvale magamiskotile liiga paks. Tegelikult ei oleks üldse mingit magamiskotti vaja olnud, sest väljas oli terve öö üle 25 kraadi.
31. juuli
Hommikul ärkasin kell 7 ja läksin tanklasse, et endale kaart osta ja midagi süüa. Kaarti seal ei olnud, aga selle sain ma juhuslikult ühe türklase käest. Hääletamine läks suhteliselt lootusetult, sest poolteist tundi ei peatunud ükski auto, kuni lõpuks sain ma ühe türklase peale, kes ei osanud ei inglise ega vene keelt. Käte ja jalgadega igatahes saime me üksteisele midagi selgeks teha. Tüüp sõitis mingi 10 km edasi ja siis keeras linna sisse. Ma ei saanud esialgu mitte midagi aru, kuni me jõudsime bussijaama., siis mina muidugi niet autobus jne jne. Tema seletas midagi türgi keeles vastu ja läks bussijaama. Lõpuks tuli ta autosse tagasi, kinkis mulle Istanbuli bussi pileti (ca 450 krooni), tõstis mu asjad autost välja ja sõitis minema. Mina ei osanud talle isegi türgi keeles aitäh öelda.
Kuna bussi väljumiseni oli 4 tundi aega ja keegi ei teadnud minust ikka midagi, siis otsustasin minna otsima endale Türgi sim kaarti. Leidsin isegi ühe telefoni poe, aga kõik olid seal jällegi umbkeelsed ja millestki aru ei saanud. Õnneks oli neil internet ja ma sain Google translatorit kasutada. Nii hakkasimegi üksteist lõpuks mõistma. Ost jäi siiski sooritamata, kuna nad tahtsid selle kaardi eest 225 krooni ja kuna mul oli vaja seda ainult üheks päevaks, siis olnuks see täiesti mõttetu. Otsustasin otsida hoopis kuskilt internetikohvikut, et sealt Viivikale mingi teade jätta ja see mul ka õnnestus.
Bussi sõit oli nagu bussi sõit ikka – igav, väsitav ja ega bussi aknast midagi erilist ei näinud ka. Umbes 500 km kulges mööda rannikut, mida võiks võrrelda Tallina laululava tagusega ja Pirita rannaga.
1. august
Peale 17 tundi loksumist kell 6 hommikul
olingi ma lõpuks Istanbulis. Korraga hakkasin ma küsima infot, kuidas Lennujaama pääseb, sest seal pidin ma Viivikaga kohtuma. Selgus, et sinna saab Metrooga ja Metroo asus bussijaama all, nii et ma ei pidanudki eriti kõndima. Ainult Metroo pilet maksis võrreldes Tbilisiga üle 4 korra rohkem – 13 krooni. Lennujaamas leidsin kiirelt kohtumispaiga ülesse ja hakkasin ootama, kuni ta lõpuks tuli. Peale seda muljetasime veidike ja tahtsime panna reisiplaani paika, aga kuna meil ei olnud euroopa kaarti siis me seda ikkagi ei teinud. Otsustasime minna kõigepealt Musta mere äärde kasutades selleks esmalt metrood. Kui olime oma peatusele juba pris lähedale jõudnud hakkas üks mees meile seletama, et sinna me küll minna ei tohiks, et see on nii ohtlik piirkond jne jne... Igatahes ta jutt li nii veenev ja me pöördusime tagasi. Kõndisime bussijaama juurde, kus pidasime lõuna ja hakkasime otsima bussifimat, kes meid mõistliku hinna eest linnast välja viskaks. Kuna keelebajäär oli suhteliselt suur, sest peale “Hi my friendi” nad midagi asjalikku ei osanud öelda osutus see päris keeruliseks, lisaks sellele ei tundud bussifirma töötajad isegi Türgi kaarti. Lõpuks me loobusime ühistranspordist ja otsustasime omal jõul kuidagi linnast välja saada, kuid ka see osutus liiga keeruliseks, kuna igaüks kellelt me teed küsisime näitas meile eri suunda. Peale 5 tundi seiklemist otsutasime võtta takso, kes lubas meid 10-13 liiri eest visata kiirtee alguseni. Selle asemel, et ta meid otse kohale viia tiirutas ta hoopis linna mööda ja umbes peale 10 minutit sõitu pidime talle uuesti kaardi pealt näitama, kuhu tahame saada. Kohale jõudes ta tahtis meilt hoopis 20 liiri põhjendusel, et nii palju tuli sõita, selle kauplesime kuidagi siiski 15 liiri peale. Peale kottide mahatõstmist peatas taksojuht liikluse kahes sõidureas ja leidis meile reka, kes meid edasi viskas. Autojuht muidugi ühtegi keelt ei osanud, aga see meid eriti ei häirinud ka, vähemalt hetkeni, mil ta väikese tee peale keeras ja hiiglaslikku karjääri sõitis. Päris kõhe hakkas. Meie tsementi valamise asemel laaditi hoopis auto killustikku täis ja sõideti edasi. Tegie veel Viivikaga nalja, et m6tle kui nüüd jõuame ikka Istambuli tagasi. Nalj jätkus slle hetkeni, kui autojuht ütles otogr bus statuin ja me nägime lennujaama silti. Võttis paar mminutit aega, enne kui taipasime, et me sõidame ikkagi Bulgaaria poole. Türgi Bulgaaria piiril oli meil päris naljakas seik passikontrollis, kuna sealne töötaja oli ilmselgelt päris väikeste kogemustega. Kõigepealt keerutas ja lehitses minu passi umbes 2 minutit ja kui kord Viivika passini jõudis, siis jooksis poisi juhe kokku. Seda põhjusel, et Viivika pass oli tehtud enne Euroopa liitu ja see erines minu omaga päris palju.
Peale piiri hakkasime edasi hääletama, aga peale me ei saanud ja seega otsustasime kõndida edasi lootuses mõni motell leida. Nii hästi meil muidugi ei läinud ja seetõttu pidime veetma öö välipingil.
2. august
Hommikul ärgates tulid mu esimesed sõnad
ka mulle endale üllatusena, sest need ei olnud eesti keelsed. Seega hakkasin ma juba kolme nädalaga mõtlema teises keeles. Samas Viivika, kes oli olnud nädal aega Türgis ei pannud mu keelevääratust üldse tähele aga see selleks. Peale väikese kasimise asusime jällegi teele ja seekord sildiga “Sofia”. Hääletamine ei laabunud meil see hommik kuigi hästi, kuna kahe tunni jooksul meid keegi peale ei võtnud. Küll aga kohtusime kolme hääletajaga, ühe leeduka ja kahe hollandlasega. Esimene tüüp oli midagi Suure loki sarnast ja ilmselt kui ta mingi hetk Leetu jõudis ja oma riided seljast võttis, siis need oleks säilitanud ikka ta keha kuju. Horvaatia poisid olid seevastu täitsa normaalsed. Pikalt me juttu nendega ei ajanud ja liikusime edasi. Tegime pilte päevalillepõllul ja sõime viinamarju. Jõudsime lõpuks mingi külani, kus otsustasime lõunatada. Küsisime kõigepealt müüjalt, et kas kaardiga saab maksta, mille peale ta noogutas, seega saime alustada tellimisega. Söök oli suhteliselt kehva aga kõhu täis me saime. Tasuma hakates selgus, et kaardiga maksta ei saa ja müüja noogutus tähendas hoopis eid, sest bulgaarias käivad need asjad vastupidi. Õnneks olid mul mõned eurod kaasas, mille ma sain kohaliku raha vastu vahetada ning lõpuks söögi eest tasuda. Asusime jälle teele. Saime vaevalt paar minutit hääletada, kui peale võttis Türgi reka, kes suundus Saksamaale, seega meile täiesti sobilik. Me ei saanud kaua aega temaga vesteldagi, kui juba ulatas ta meile coca pudelid näppu, mille peale ta ütles, et meie oleme ta külalised ja et ta peab meid võõrustama. Lisaks cocale saime päeva jooksulveel komme, energiajooki, šokolaadi ja isegi lõuna tahtis meile välja teha aga sellest me keeldusime.
Õhtul jõudsime temaga Serbia piirile, kus üks tolli töötaja otsustas meie kulul nalja teha. Küll ta uuris, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Mingi hetk oli tal vaja teada saada palju meil raha on, mille peale Viivika lehvitas pangakaardiga. Selle peale vastas tolli töötaja, et Serbias ei ole pangaautomaate ja et te ei saa nii Serbiasse minna, mispeale otsisime välja eurode varud. Mispeale talle ei meeldinud, et Eurod on ainult minul, sest kui ma Viivika juurest minema lähen ei ole tal üldse raha. Lõpuks ta lõi raha asjale käega raputas oma ülakeha ja ütles “make some drama”, sest Viivika oli käinud Türgis Drama therapy koolitusel. Mõtlesime, et nüüd on kõik läbi, aga ei, lisaks tahtis ta sobrada mie kottides või noh Viivika kotis. Sealt ta midagi muidugi ei leidnud ja me saime lõpuks edasi minna.
Sõitsime selle rekaga veel umbes 100km Niši äärelinna. Seal tahtis rekamees meile veel õhtusöögi välja teha, aga meil oli juba päris häbi sellise ülehoolisemise eest, ning me otsustasime omal jõul edasi liikuda. Kui ta meist peale õhtusööki uuesti möödus peatas ta jälle oma auto ja küsis, et kas me oleme ikka kindlad, et ei taha temaga tulla ja et seal linnas ei olemidagi teha... Me tänasime teda, aga siiski jäime endale kindlaks.
Linna poole jõudes hakkasin kuulma mingit muusikat. Lähemale minnes nägime, et kõik inimesed tulevad meile vastu ja istuvad autodesse. Läksime siis ühe seltskonna juurde ja küsisime: “Are we late for the party”, mille peale vastati, et seal mingit pidu ei olnudki lihtsalt üks püha. Otsustasime minna ikkagi asja kontrollima ja meie üllatuseks toimus seal sel hetkel veel kaks kontserdit. Ostsime ruttu endale midagi süüa ja leidsime hotelli kus end puhtaks pesta ja suundusime peole. Ühel kontserdil saime korraga endale kaks sõpra, kelle me ristisime kohe ümber Ott Sepaks ja Märt Avandiks. Viimane küll keelt eriti ei osanud aga see-eest suhtles meiega kõige rohkem. Ta oli nagu Annoying Orange, kes koguaeg muudkui seletas ja seletas. Mingi hetk tuli Ott Sepp sinna ja ütles meile: “Dont bother him, he is really drunk!”. Päris hea oli veel see situatsioon, kui ta näitas enda peale näpuga “you” ja siis meie peale “we – my friends”. Igatahes õhtu jooksul sai nalja nabani ja me nägime vist terve ta suguvõsa ära. Hotelli jõudsime alles 5 paiku öösel.
3. august
Kuna meil oli võimalus lõpuks voodis magada,
siis venis ärkamine päris pikale ja seetõttu jõudsime tee äärde ilmselt alles lõuna ajal. Esimese asjana tuli meil mingi jama politseiga, kes kamandas meid teise kohta hääletama. Õnneks sellega asi piirdus ja hääletamine võis alata. Erilisi sündmusi see päev endaga kaasa ei toonud. Ainult võib-olla see, et me pidime 7km kõndima, et jõuda horvaatia piirile, kuna enne piiri meid keegi peale ei tahtnud võtta. Enne seda pakuti meile Belgradis ühes sõiduautos kohti, mis oleks meid viinud Sveitši, aga kuna tahtsime ikkagi merd näha, siis nedega kaasa ei läinud. Peale piirile jõudmist saime kohe reka peale, mis viis meid ära Zagrebisse. Terve tee sinna jälgisime kaugemal olevat äikest, kuni see meieni jõudis või siis meie äikeseni. Zagrebis saime täpselt ühe hotelli ukse ette, seega vihma kätte me ei jäänud, kuna aga öö hotellis oli niivõrd kallis, siis otsustasime selle asemel pubis tiksuda kahe sakslasega. Mängisime kaarte ja jagasime reisimuljeid ja paar tundi isegi tukkusime. 4. august
Hommikul hakkasime vara valges liikuma.
Vihma küll enam ei sadanud, aga joped panime selle reisi jooksul esimest korda selga. Kaua me tee ääres ei pidanud ootama, kuni meid võttis peale üks sõiduato (peale Gruusia piiri oli see esimene sõiduauto ja lisaks sellele oli see esimene auto, kus meile ei pakutud suitsu). Nemad kutsusid meid ka endaga kaasa mereäärde, aga kuna nad läksid meie sihtkohast paarsada kilomeetrit kaugemale, siis me valisime ikkagi oma tee. Kahjus panid nad meid maha väga kehva kohapeal, kust edasi hääletamine oli väga raske. Ja nii juhtus sellel teekonnal veel ükskord. Kell 1.15, kui olime juba päris kaua ühe kohapeal oodanud ütlesin Viivikale, et kui me 1.30 auto peale ei ole saanud siis hakkame tagasi hääletama. Meie õnneks olime 1.29 auto peal, mis viis meid täpselt mere randa.Mere äärde jõudes oli ka ilm muutnud väga heaks, seega läksime kohe vette. Ainult kuradi külm vesi oli. Peale ujumist läksime restorani pastat sööma ja peale seda hakkasime jälle kodupoole liikuma.
Õhtul enne pimedaks minemist olime Zagrebi ringteel. Mõttes oli juba see, et peame ka teise öö veetma Zagrebis. Õnneks nii ei läinud ja saime ühe sõiduauto peale. Juht küsis esmalt väga lihtsas inglise keeles, et mis keeltes me räägime, kui kuulsi, et inglise, saksa ja vene, siis soovis rääkida kahes viimases keeles, sest nendes tundis ta ennast pädevamana. Nii nad siis Viivikaga rääkisid algul saksa keeles, mis läks sujuvalt üle vene keeleks ja siis inglise keeleks. Tuli välja, et tüüp on keeltekooli omanik ja oskab ise ligi kümmet keelt ja tema 9 aastane poeg oskas juba 5 keelt. Lisaks kõigele teadis ta ka päris mitut Eesti keelset sõna, mille saatel ta meid lõpuks ka Balatoni järve ääres maha pani.
Kõige esimese asjana läksime seal väikses linnas mäkki sööma. Arve tuli kahepeale kokku 3000, aga kuna meil oli raha nag rabarbrit siis meid see ei kõigutanud. Peale õhtusööi hakkasime otsima ööbimiskohta. Kõik tänavad olid Frei hausse täis, aga sellel kellaajal keegi enam ei vastanud. Peale ligi 2 tundi kõndimist jõudsime ühe suure hotelli juurde, kus ka hinnad olid väga mõistlikud. Olime juba mõtetes voodis, kui selgus, et kaardiga maksta ei saa ja lähim pangaautomaat on mäki juures, ust me olime just 2 tundi kõndinud. Läksime nördinult järve äärde pingile istuma. Viivika oli selle aja peale päris vihaseks saanud ja otsustas minna taksoga raha järele. Ma olin selleks hetkeks nii väsinud, et otsustasin pigem pingi peal puhata. 5. august
Järgmisel hommikul oli ilm tõsiselt
sombune ja otsustasime teha sealt linnast nii kiiresti minekut, kui saab. Isegi pilte ei tahtnud teha, sest sõbrad oleks meid välja naernud. Hakkasime siis hääletama kuni üks mees meile ütles, et me hääletame täiesti vales suunas :D. Võttis vanduma küll, eriti kui kiiresti tahtsime koju jõuda. Peale Balatoni juurde jõudmist ilmselt oligi see hetk, kui oli hääletamisest kopp ees ja tahtsime lihtsalt ruttu koju jõuda. Esimene auto, mis meid sel päeval peale võttis peatus meie juures kummide vilinaga. Rooli taga istus PEETER VÕSA isiklikult või noh siis ta Rumeenia kaksikvend. Isegi jutt oli tal nagu Kreisiraadios. “Money money, big money”. Saime veel temalt õpetus, et kui narkootikume teeme siis kõike puhtalt, lisaks veel, et heroiin ja kokaiin on kokku crack, mis on väga paha.
Ülejänud päev möödus suhteliselt igavalt ja ka vaevaliselt, kuna me valisime ilmselt vale tee, kuidas Slovakkiasse iiresti jõuda. Igatahes liikusime sellel päeval ainult ligi 300 kilomeetrit, mis oli kogu reisi kehveim tulemus. Õhtuks suutsime me oma tavapärase saavutuse ikkagi täita, sest olime jõudnud ikkagi Slovakkiasse.
Öö pidime seekord veetma pargipingil, mis oli väga kitsas. Seetõttu ma ka sealt öösel maha kukkusin ja käe ära lõin, peale mida ma otsustasin edasi magada muru peal.
6. august
Minema saime hommikul oma viietärni
hotellist kiiresti ja ka auto peale saamine polnud probleem. Muret hakkas tekitama aga tugevnev tuul ja lähenev vihmapilv, mis ei sobinud meie plaanidega üldse kokku. Õnneks me vihma kätte küll ei jäänud aga tanklas pidime vihma vaibumist ootama ligi 2 või 3 tundi. Slovakkia hakkas mulle selle päeva jooksul tõsiselt meeldima, sest need mäed olid niii ilusad... ja siis veel need sindelkatustega palkmajad oehhh... 6 paiku jõudsime Krakowi äärde, seal pakuti meile võimalust minna 100km lääne poole, et sealt kiirteed mööda Varssavisse põrutada, aga sellest me loobusime. Hääletamine ei edenenud meil too õhtu enam üldse, sest ligi 4 tunni jooksul ei peatunud ükski auto. Tegim isegi sildi, et FREE BEER if you take us Warsawa, aga ei miskit. Lõpuks jõime bussijaamas ise seda õlut, samal ajal käis muidugi Eestis selle suve suurim pidu – Kristo 18. Ei olnud eriti mõnus. Lisaks hakkas veel sadama ja vaikselt hakkas kaduma lootus jõuda seitsmenda õhtuks Eestisse.
Pöörde asjasse tõi lbussijuht, kes oli meieni jõudnud juba teise ringiga. Ta ütles meile, et me hääletame täiesti vales kohas, et me peame bussiga edasi sõitma. Selle peale ütlesime talle, et meil pole sularaha, mispeale ta lõi käega ja ütles for free.
Edasi jõudes avastasime, et me hääletasime Krakowi linna sisse sildiga Warsawa.
Krakowis tegime veel hilise õhtusöögi peale mida hakkasime Varssasvi poole kõmpima lootuses mõnda motelli leida. Õnneks/Kahjuks me ühtegi ei leidnud ja nii me siis lõpuks pilkases pimeduses hääletasime ja isegi päris edukalt. Kui kell oli ligi 2 siis me olime sellest kõigest nii väsinud, et tahtsime juba kuhugi magama heita. Nii me siis tellisime universumilt endale bussijaama (kui eegi on saladused filmi vaadanud siis saab aru). Kõndisime veel umbes kilomeetri ja seal see oligi BUSSIJAAM. Kahjuks ainult post, nii et see meid kuidagi ei aidanud. Seega pidime uuesti tellima, seekord siis bussijaama katuse ja pingiga lisaks muuseas auto. Peale järgmist kilomeetrit jõudsimegi kõigimugavustega bussijaama juurde. Ma olin juba seljakotirihmu avamas, kui nähvasin Viivikale, et mis sa enam hääletad ja täpselt siis peatus meie juures reka, mis viis meid Varssavisse. ELU ON LILL
Need kaks päeva võtaks ma üldse kokku valede valikute päevana...
7. august
Hommikul pesime tanklas hambad puhtaks
ja hakkasime muudkui kodupoole hääletama. Esimene autojuht rääkis meile ka kohalikke uudiseid, nimelt oli Poolas olnud öösel suur torm, selle tulemusi me ka paari tunni pärast nägime. Nimelt oli kiirteel liiklusummik. Esmalt arvasime, et mingi suurematsorti crash on toimunud. Kui edasi kõndisime saime lõpuks teada, et torm on murdnud teele lihtsalt hullult puid. Igathes me kõndisime sellest liiklusummikust mööda (ligi 7 km) peale mida see ka kohe liikuma hakkas. Kõndides kohtusime veel paari Eesti rekamehega, aga kahjuks nad meid peale ei tahtnud võtta.
Saime mingi metsavenna džiibi peale, mis oli mega naljakas. Kõigepealt ei avanenud kõrvalistuja uks ja me pidime juhi uksest sisse ronima. Auto oli täiesti nagu prügimägi. Igal pool vedelesid padrunid ja padrunikestad ja siis muu seletamatu jama. Lisaks kuulasime metsavenna lugusid Hõõõõ-hõõõ ja see mees oli ka üks paras voitka.
Peale voitkade seikluste hääletasime kogemata matuserongi – maa alla oleks tahtnud häbi pärast vajuda. Meist sõitis mööda ka üks Eesti buss ja mõned Eesti sõiduautod – meel läks kurvaks. Meie juures peatus kummide vilisedes, nagu Peeter Ojagi, üks äärmisel raske jalaga poolakas. Autode vahel sõeludes oli kiirus pidevalt 150km/h. Ausaltöeldes oli päris mõnus ja päris heale jutule saime ka temaga.
Enne leedu Piiri oli meil väikene vahejuhtum veel politseiga, aga õnneks miagi hullu ei olnud ja me pidime lihtsalt paarkümmend meetrit edasi liikuma (alevist välja). Saime ühe äärmiselt sõbraliku Leedu rekamehe peale, kes iga 10 minuti järel küsis läbi lällari, kas keegi Otsen krasiivajat devutskit ja patsaani ei taha Eestisse viia. Kahjuks me peale vastuste ala et devutski võtaks aga patsani jätaks sulle ei saanud. Peale selle pakkus ta meile öömaja Kaunases, aga sellest me loobusime, sest kodu oli liiga lähedal, et kuugi ööseks jääda. Juba 500km enne kodu oli juba selline tunne sees, et Eesti on siin samas.
Kaunases hääletasime ligi 45 minuti, mille vältel mitmed Eesti autod meist jällegi mööda põrutasid. Lõpus tuli üks reka, milles istus kaks meest juba sees, mispeale ma sildi alla tõstsin. Kui reka lähemale sõitsin, siis nägin, et tegu on Eesti rekaga, mispeale ikkagi näitasin silti EESTI ja meie suureks üllatuseks võttis ta meid ka peale. Need rekamehed olid tõsiselt toredad ja me pajatasime neile terve oma seikluse ära. Kahjuks läksid nad aga Tallinna ja seetõttu kutsusime Karini Riiga vastu.
Riiga jõudes oli tunne, et võiks jala Eestisse kõndida. 200km see tundus nagu täiesti olematu ja jõudud kõndimiseks oli ka meeletult, aga see oli täiesti mõttetu, kuna me ei oleks ajaliselt midagi võitnud. Pidime ootama ja ootama. Kuni peatus üks auto, haarasin jua koti, kuni selgus, et need olid mingid suvalised lätlased, kes tahtsid meid päris Riiga viia. Täitsa lõpp ikka. Enam ei hääletanud kh ja ikka autod peatusid. Peale tundi ootamist Karin ikkagi jõudis ja sõit Eesti poole võis alata. Sihtpunktiks ei võtnud ma aga mitte kodu, vaid Krabi, sest sel õhtul toimus Everini sünnipäev. Enne sedapeatusime veel metsavenna talu juures, kus ma tiigis käisin, kuna peale Ungarit ma ennast korralikult pesta ei olnud saanud.
Kell oli viimaks kolm, kui ma Krabile jõudsin. Viimased 200m otsustasin ma jala “kõndida”. Lausa vüimatu oli rahulikuks jääda, sest seda hetke olin ma oodanud reisi algusest saadik. Edasisest teavad need, kes kohal olid J.
8. august
Ärkasin hommikul Kirsika voodis.
Ei, mitte Kirsika kõrval, vaid voodis. Jube pohmell oli ehkki nagu midagi ei joonudki. Ilmselt tegi oma töö see suur väsimus. Igatahes Kirsika näitas oma külalislahkust ja kostitas mind vee (mida kulus päris palju ja söögiga). Merle helistas hommikul veel Kristole, et ta mind üles korjaks ja koju viiks. Kristo muidugi arvas, et tehakse jälle nalja, sest tema sünnipäevale oli Merle, Kirsika ja Everin toonud minu papist väljaprinditud koopia. Vot sellised buddyd on mul (Y).
Koju jõudsin ma nelja ajal vanemad minu tuleust muidugi midagi ei teadnud. Otsustasin seda mitte teha, kuna see oleks neid lihtsalt muretsema pannud. Vanemad olid päris üllatunud mind nähes, aga kõige rohkem oli seda ikkagi vist vanaema. Rääkisin neile oma loo ära ja peale mida otsutasime minna kambaga Aluksnesse Ucale külla. Üks grusiin, kes seal parajasti Youth in Action programmi tegi. Seal oli meil lõpuks päris kõva pidu, mis lõppes varastel hommikutundidel.
Kokkuvõttes oli see hääletamine ikka ülikõva seiklus, kogemus ja joppamine. Loodan, et selliseid trippe tuleb tulevikus veel ja veel...
Puhkuse aeg Eestis läks ikka ülikiirelt
isegi magamiseks ei jäänud tihtipeale aega. Alguses plaanisin ühe katuse ära teha, aga kuna laastu oli võimatu nii kiiresti saada otsustasin hoopis Ruusmäel midagi kasulikku teha. Nii sai otsustatud ehitada sinna üks väli laud koos pinkidega. Mõeldud tehtud. Esmalt tuli muidugi metsa suunduda ja sealt vajalik materjal muretseda. Hiljem need saekaadris parajaks lõigata ja lõpuks kokku sobitada. Sellele kulus päris mitu päeva ja täielikult valmis see ei saanudki. Lihvimine jäi järgmisesse aastasse.
Nädalavahetusel käisime veel Misso pundiga Saaremaal. Käisime Kaali kraatri ääres, sõitsime Sõrve säärde, ehitasime kõrgeima kivitorni ja nautisime lihtsalt mõnusat seltskonda. PS! Praami peal nägime Ott Leplandi ka, aga õnneks Kerli tuli hilisema
praamiga - nii et mõlemad jäid elu ja tervise juurde. Ööd veetsime mererannas lõkke ümber vesipiipu popsutades. (mingi hetk suunduti telkidesse kaa) Illos oll!!!Viimasel õhtul tegin veel väikese ärasaatmispeo Ruusmäel, mis oli kena lõpp puhkusele. Margariita tubakaga vesipiip, rumm ja parimad semud, mida veel tahta? Järgmine päev kestis nagu loetud sekundid. Ükshetk oligi jälle aeg autosse istuda ja Riia poole teele asuda. Ühtlasi oli see ka päris kurb... Lennujaama jõudes oli meil tuju päris heaks joodus ja sai päris kõvasti lolli mängitud. Lennujaama parkla muutus ühel hetkel diskoteekuks ja siis me seal
kõik tantsisime PARTY PARTY saatel või noh vähemasti Karl ja mina. Lõpuks oleks ma veel lennukist ka maha peaaegu jäänud sest otsustasin sisse minna viimasel minutil, aga seekord pidin ma teisest väravast minema – ühesõnaga meil oli päris suur segadus. Lennukile jõudsin 23.57 ja lennuk pidi õhku tõusma 23.55 nii et jh lucky me.
Lennukis valisin ma menüüst välja söögi, mis peale õhkutõusmist tellin ja siis jäin ootama. Järgmisel hetkel müksas mind kõrval istuv mees ja oma üllatuses olin jõudnud Gruusiasse. Vot sulle õhtusöök lennukis.
Peale maandumist võtsin oma kotid ja läksin lennujaamast välja. Esmalt tuli mu juurde mingi taksojuht kellele ma juba friend olin kõigle lisaks best. Sellel sõimasin ma totaalselt näo täis ja ütlesin, et kui ma taksot tahan, siis ma ei vaja selleks sinu abi jne jne. Pärast tulin ma sinna ikkagi tagasi, sest sain aru, et seal läheduses ühtegi marsat ei liigu ja sõitsin taksoga koju.
Augusti lõpp oli suhteliselt jube Gruusias. Raske oli leida motivatsiooni siin olemiseks eriti veel ajal, kui seal mitte midagi ei toimunud. Sest jh nii nagu kõik asjad siin venivad venis ka puhus pikemaks. Lisas hakkasid kõik Eestis ju kooli minema... Oleks võinud reisida, aga ka seda isu väga ei olnud, kuna umbses marsas istuda ei viitsinud ja hääletada ka nagu enam ei tahtnud lisaks puudus ka hea reisikaaslane. Seega jah jälle väike kultuurišhokk.
Üks huvitav pidu augusti lõpus siiski oli. Nimelt pidime kokku saam teiste vabatahtlikega Tbilsisi. Nii et lõpuks oli meid seal vist igast maailma otsast. Üks suvaline andis mulle ka ühe Eesti tüdruku numbri, kes pidi paari nädala pärast Gruusiasse tulema
September
Esimesel septembri hilisõhtul suundusime Kalina, Lekso ja Lienega lennujaama, et vastu võtta uus vabatahtlik Eestist. Tähtsa sündmuse jäädvustamiseks lasin Leksol endaga kaasa tuua ka filmiklubi kaamera. Seega pidime lennujaamas veel kiiruga ära õppima selle kasutamise. Igatahes kuidagi me Cristina esimesed sammud Gruusias filmilindile jäädvustasime. Kohale jõudes oli ta päris väsinud, aga seda oli ka arvata, sest ta ei tulnud siia Riia kaudu, vaid Tallinnast vahemaandumisega Varssavis. Seega päris pikk reis. Ööpimeduses jõudsime koju ja peale väikest maja tutvustust läksime kõik magama.
Järgmine päev viis meid Scout housi koristustalgutele, see oleks pidanud muidu toimuma päev varem, aga kuna siis ei olnud vett lükati sündmus edasi. Maja koristus endast midagi põnevat ei kujutanud, aga naljakaks läks asi siis, kui hakkasimeaeda koristama, sest sealt leidsime igasuguseid asju. Näiteks oli ühe põõsa all lõngakera, püksirihm ja ketšupi pudel.
Nädalavahetusel läksime ühe rahvuvahelise
grupiga Birtvisi mägedesse kahepäevasele matkale. Sinna sõitsime me marsaga, kus sõna otseses mõttes olime me hunnikus üksteise otsas, sest ühele kohale kandideeris 3 matkalist ja vähemalt 2 seljakotti. Elusalt ja tervelt me lõpuks ikkagi kohale jõudsime ja saime matkamisega alustada. Esialgu oli tunne, et oleme jälle skaudi laagris, sest midagi uut see maastik silmale enam ei pakkunud. Poole matka ajal pidin ma oma sõnad ünneks siiski tagasi võtma, sest maastik muutus tõeliselt lahedaks. Nimelt vahepeal kõndisime nii kitsas kanjonis, et seljakotiga ringi keerata ei olnud võimalik ja siis see vaade...Laagripaik oli lihtsalt supper, midagi nii lahedat ma ei olnud veel näinud. Aga mis ma ikka sellest kirjutan, sest tähemärkidega on seda võimatu edasi anda. Peale telkide üles seadmist (need kellel need muidugi olid) mindi veel edasi muistset kindlust vaatama. Tee sinna oli kohati ikka väga raske, sest kõndida tuli kohati 45 raadisest mäest ülesse, ga see tasus endast täiesti ära, sest vaade sealt ülevalt oli nii illos. Imestama pani ka mäe tippu rajatud veehoidla, mis oli raiutud kalju sisse.
Teise päeva tipphetk oli ilmselt suplus kohalikus järvs, peale päris väsitava tagasitee. Üllatval kombel oli vesi päris jahe, seepärast peesitasin ma suurema osa ajast lihtsalt päikese käes.
Järgmisel nädala alguses tuli Uca hommikul minu juurde ja kutsus appi viinamarju korjama. Sõitsime autoga ta onu maja juurde, kohale jõudes oli juba pool suguvõsa ametis. Anti mulle ka siis pang ja töö võis alata. Kusjuures nii head töökohta pole mul varem olnud J. Korjatud viinamarjad pressiti kohe puruks ja veini tegu võis alata. Kokku korjasime umbes 500l veini, aga jutu järgi pidi seda vähe olema, sest samapalju pidid nad veel juurde ostma. Peale tööpäeva ootas meid suur supra, koos Gruusia toostide ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Kokkuvõttes sain hullult sooja vastuvõtu osalisks, sest sain mitme toosti osaliseks ja sain ka ise mõne öelda – toosti ütlemine on teatavasti Gruusias auasi.
Septembris algas ka kauaoodatud keelekursus. Esimesel tunnil hakkasime kohe tähestikku õppima ja kirjutama. Kirjutamine oli selle juures kõige lihtsam asi, sest hääldamine on täiesti võimatu. Minu jaoks on Gruusia tähestikus 5 tähte, mida tuleb hääldada tš ja kaks tavalist p-d. Ja siis need põrisevad tähed, nagu oleks sattunud logopeedi juurde. Huvitav on nt ka see, et “mama” tähendab neil isa. Peale esimest keeletundi läksime pubisse istuma ja ma nii muuseas üritasin mingilt reklaamilt midagi kokku veerida – “l u, l u d i? LUDI”, mis tähendab gruusia keeles õlut. Esimene sõna, mille ma kokku oskasin lugeda :D.
Koos keeletundidega algas lõpuks ka töö. Nimelt pidime hakkama Social centeris läbi viima spordi tundi. Esimesel päeval läksime sinna kolmekesi Mina, Cristina ja Ewa. Kuna ma eeldasin, et seal esimesel korral päris keeruliseks läheb, siis ma kutsusin Gio ka appi, tema tuli muidugi gruusia aja järgi ja nii me pidime alguses kuidagi ise hakkama saama. See oli lausa võimatu, sest need lapsed olid hüperaktiivsed ja ei suutnud keskenduda isegi 3 sekundiks. Koguaeg nad kaklesid ja karjusid jne. Igatahes ma sain kultuurišoki. Lõpuks tuli Gio ja ta suutis nad mõneks ajaks maha rahustada, aga kuna tal oli mingi projekti asi vaja ajada pidi ka tema ära minema. Kokkuvõttes suutsime sel päeval nendega mängida ainult “mängu” kes jookseb aiani ja tagasi kõige kiiremini. Järgmised korrad on olnud palju rahulikumad, aga kaklusi peame siiani lahutama – gruusia veri noh.
Teiseks tööülesandeks jäi mul filmiklubiga meie igapäevaelu jäädvustamine. Sellega on aga kahjuks koguaeg mingi jama olnud ja õiget materjaligi ei ole suutnud me veel koguada, aga elame ja õpime või kuidas see ütlus oligi.
15. september viis meid jällegi lennujaama, sest saabumas oli kaks vabatahtlikku poolast. Võtsin loomulikult kaasa ka kaamera. Kuna keegi ei teadnud millised nad välja näevad, siis tuli meil hakata küsima iga paarikese käest, et kas nad on vabatahtlikud. Ma ei tea mis sellel päeval toimus, et kas see oli mingi EVS-i lennuk aga vabatahtike paare oli vist kokku 4 ja meie oma tuli loomulikult viimasena. Nii et ma filmidsin lennujaama ust 46 minutit.
21. septembril sai mul Gruusias oldud peale hääletamist 1 kuu, mille puhul kutsusin kõik oma Gruusia buddid välja ja läksime restosse kinkhaalit sööma ja õlut jooma. See oli ühtlasi ka esimene kord, kui ma sain restos millegi eest maksta, sest tavaliselt nad külalistel arvet tasuda ei lase.
Septembri lõpus oli Leedu vabaahtlikku sünnipäev ja selleks puhuks korraldati suur pidu restoranis. Kuna tühjade kätega ei tahtud peole minna , siis seadsin sammud lillepoodi. Valisin kaks lille välja (mulle ja Cristinale) ja näitasin neid müüjale. Tema küsis, et kellele need lilled on ja ma ütlesin, et tüdrukule, aga jh ta sai sellest tähendusest natuke teistmoodi aru. Peale seda hakkas ta lille pakkima, kõigepealt pani mingit heina sinna juurde. Ma endamisi mõtlesin, et noh la spaneb siis natukene. Siis võttis ta paberi ja pani selle kimbu paberi sisse. Ma mõtlesin nüüd, et sellega on lõpuks kõik, aga ei. Kui paber sai ümber hakati seda voltima igati pidi. Peale seda lisati veel pealad ja loomulikult mingi spreiga kulda ja karda. Nii et lõpuks oli mul ikka kaks väga naljakat kimpu. Lõpus küsiti veel, kas ma olen abielus ja kui ütlesin, et ei ole, siis hakati näiama ühest albumist pulmaseadete pilte :D:D
Pidu oli nagu pidu ikka söödi, joodi, tantsiti. Ainukeseks erinevuseks oli ilmselt see, et vahepeal mängis ikka eriti jube muusika. Peo kestel tuli mul idee, et tõstame Orinta südaööl tooliga ülesse ka ja nii ma siis seda kõigile rääkisin. Selleks ajaks oli pool rahvast kahjuks juba koju läinud. Sellest hoolimata otsutasime asja ära teha, kahjuks oli tõlkes midagi kaduma läinud ja grusiinid lihtsalt keerutasid teda kuidagi käte peal (ilma toolita).
