Mid term.
Pool oma ajast on siin juba ära oldud, seega võiks ka mingi vahekokkuõtte teha ja seda teiega jagada. Enne siia tulekut olin ma päris kindel, et oma EVS aega naudin ma täiel rinnal juba esimesest päevast alates. Pre departure treeningul räägiti küll midagi kultuurišokist, aga seda ma eriti ei uskunud, sest Eestis olles olin ma pidevalt ratastel ja kodust eemal. Lisaks sellele pidasin ma ka ennast päris tugevaks inimeseks. Alles Gruusiasse jõudes sain ma õieti aru, millese ma ennast nüüd mätsinud olen. Ühe hetkega oli kõik kadunud – tüdruk, sõbrad, pere, töö, auto ja isegi telefoni suutsin jätta laagrisse minnes oma uude koju. Raske on seda isegi sõnadesse panna, aga jh ühe hetkega olin ma mitte keegi. Asja tegi veelgi raskemaks see, et meil ei olnud põhimõtteliselt septembri keskpaigani sõna otseses mõttes midagi teha ja nii me siis siin tiksusime. Muidugi võib ju öelda, et miks te ise midagi ette ei võtnud, aga jh ei olnud sellist seltskonda ka... Vb peate seda halamiseks orsmth aga sellised tunded olid kõigil, kes siia suvel tulid. Mida aeg edasi, seda kergemaks siiski läks, sest tuli siia uusi vabatahtlikke ja ka tutvusringkond laienes. Siiski ilmselt oktoobri lõpuni oli meeleolu nagu Ameerika mägede peal, kord üles, kord alla.
Tänaseks päevaks arvan, et ma olen sellest asjast lõpuks üle saanud ja järele on jäänud vaid lõbus aeg. Muidugi tahaks ka koju, verivorste ja hapukapsaid sööma ning sõpradega sauna õlut jooma aga küll jõuab ka seda teha.
Mis ma õppinud olen? Noh kui päris aus olla, siis teadmisi või oskusi ma juurde ei olegi saanud. Turu peal saan küll Gruusia keeles hakkama ja ka inglise keele tase on märgatavalt paranenud, kuid see on ka ilmselt kõik. Samas arvan, et ma olen sisimas päris palju muutunud ehk olen õppinud ennast tundma vms – DEEP. Lisaks sellele olen saanud hullult tuvusi juurde – USA, Prantsusmaa, Šveits, Luksemburg, Serbia, Poola, Leedu, Läti. Varsti peaksin veel kohtuma Slovakia ja Tsehhi vabatahtlikega. Nii et sõbrad, võtame suvel ühe Eurotripi ette???:D:D
20 detsember 2010
detsemberi
5. detsembri hilisõhtul sain ma teada, et pean ära kolima ja selleks oli mul ei rohkem ega vähem aega, kui 12 tundi. Pakkimine tegelikult kaua aega ei võtnudki, sest palju mul neid asju seal ikka oli.
Hommikul tuli mulle ja mu asjadele järgi Lekso, kes sõidutas mind mu uude kodu onu Gia ja vanaema Tiina juurde. Kaua ma uues kohas siiski olla ei saanud, kuna pidime minema Tbilisisse mid-term treeningule. Esialgu pidi see toimuma küll Batumis, aga kuna Lekso ja Liene ei tahtnud aega rongi sõidule kulutada siis toimus see ikkagi Tbilisis. Iseenesest kahju, sest detsembri kuus meres ujuda oleks ju uus kogemus (Batumi õhutemperatuur oli sel ajal ca 25 kraadi). Samas isegi see Tbilisi hotell tundus marsaga sõites nii kaugel, seega vb oli see isegi hea.
Koolitus ise oli täiesti mõttetu, sest kava järgi pidime kirjutama umbes 3 lehekülge teksti ja oligi kõik. Aga noh ega me sinna ei läinudki, kui koolitusele. Näiteks Lekso esimesed sõnad olid kohale jõudes sellised: „After we finish this, then we can start with our drinking activities...“
Peale koolitust olin ma nagu rase, sest nii kõvasti sõin ma viimati, kui vikingid siin olid. Peale selle toimus õhtul veel cooking club, kus Dako valmistas khatsapuri atsmat vms. Mis kujutab endast mitme kihilist juustukooki, mis on niii niii HEAA, peale selle valmistasin ma veel hapukapsaid järgmiseks nädalaks.
Reede õhtul läksime Cristinaga Eesti saatkonda jõulupeole. Iseenesest seal midagi märkimisväärset ei toimunud, aga see toit viis küll keele alla – hapukapsad, kiluvõileivad, kartuli, kaste jne jne. Lisaks sellele saime jõuluvanalt ka kalevi kommi paki ja eesti gruusia vestmiku.
Jõulupoel me siiski kaua ei olnud, kuna pidime jõudma ka Rustavis toimuvale ärasaatmispeole. Kusjuures lahkumas oli kolm inimest – Dato ehk Sama ehk Pinki Šveitsi ning Elina ja Liene Lätti.
Muideks kõigile Kalevi kommid maitsesid. Aftekas resto peole toimus traditsiooniliselt EVS majas, mis kestis varajaste hommikutundideni ja natuke pealegi...
Terve järgmise päeva lebotasime arusaadavatel põhjustel EVS majas. Vaatasime filme, muljetasime peost ja vahepeal käisime restos khinkaale söömas. Õhtuks otsustasime ikkagi Jouga koju minna, sest tõesti väsimus oli peal ja üks korralik pesu kulus ka ära. Kahjuks me ei arvestanud oma plaandes asjaoluga, et me elame onu Giaga, kes on Rustavi üks kuulsamaid damadare (otsetõlkes toostimeister aga meie jaoks õhtujuht pidudel vms) lisaks sellele on ta ka ansambel Tbilisi üks liikmeid. Mis siis juhtus?? No läksime koju istusime köögis ja tegime midagi õhtusöögiks. Mingi hetk astus uksest sisse onu Gia, kes hakkas meiega juttu ajama. küsis ta meilt, kas me veini ei taha, sellest me aga keeldusime tuues põhjuseks kõva peo eelmisel õhtul. Selle peale muutus ta kurvaks, et me teda peole ei kutsunud :). Jutu edenedes näitas ta meile veinikeldri võtme asukoha ja lubas meil seda alati kasutada, sest me oleme selle pere liikmed. Nii jõudsime jälle veini joomise juurde, kuid ka seekord keeldusime. Lõpuks õnnestus tal meid ikkagi ära rääkida ja otsustasime siis mõned klaasid ikkagi temaga juua. Nii lihtsalt me siiski ei pääsenud, sest mõnest klaasist said hoopis mõned kannud. Nii et pidu lõppes nii umbes pool seitse. Vahepeal helistasime ka oma telefoniraamatu läbi, et laulda onu Gia lemmiklaulu, kes kuulis see teab...
Järgmine hetk, kui ma silmad lahti tegin oli toas pime ja ma ei saanud aru, kas on hommik või õhtu. Lõpuks kui ma kella nägin jäi mul karp lahti, sest see oli 9.30 ÕHTUL. Selle peale müksasin ma Joud (Ei me ei maga koos ühes voodis, meil on kaks eraldi voodit, mis on lihtsalt üksteisele hästi lähedal), millele järgnes umbes selline dialoog:
V: Are you going to get up today?
J: I don't know
V: Do you know what's the time?
J: No
V: It's half past nine
J: WHAAAAAT????
Sellele järgnes päris pikk naermine, eelmise õhtu muljetamine. Vahepeal jõudis veel Dagi koju, kes pidu oma vaatevinklist kirjeldas. PS! See ei olnud nii hea, kui meie oma :):) No ja siis läksime magama tagasi. Aga Guess what? Ma ei saanudki sel ööl magada.
Uus nädal oli nagu septembri alguse nädal, sest sõna otseses mõttes ei olnud midagi teha. Kõik tegevused olid millegi pärast edasi lükatud ja nii ei saanudki millegi targaga hakkama. Üks asi siiski läks sel nädalal korda. Nimelt kõlas üks parimaid nalju ever. Istusime kambaga köögis, kui jutuks tuli, et minu ja Cristina vanvanemad olid koos Siberis.
Mary: What they were doing there?
Dagi: Youth exchange!
Nädala lõpus kaotasin veel telefoni ka marsasse ära. Seega jõuluõnnitlused võite meilile jätta...
Päev hiljem läksime Jouiga Bazaarile uut telefoni otsima, mis kujunes päris huvitavaks ettevõtmiseks. Telefone oli seal võrdlemisi palju ja hinnad ka üpris soodsad, sest 900 eeki uue iphone eest ei ole ju palju :D. Samas telefoni ma ikkagi lõpuks ei ostnud, sest ühel mudelil ei olnud ühte asja ja teisel teist. No ja kõik see shopping lõppes ühes telefonipoes peoga Zura, Gio ja Gia seltsis :D. Suhtluskeeleks oli inglise, hiispaania, gruusia ja vene keele segu.
Mis siis veel?
Jõulud on kohe kohe käes, aga ausalt öeldes mingit jõulu meeleolu ei ole, sellise septembri kuu ilmaga. Mingi pakkide jagamine ja pidu peaks nädalavahetusel küll toimuma, aga see on ka ilmselt kõik... Teile kõigile, kes seda blogi loevad soovin aga kauneid jõule.
Aastavahetuse plaane ka ei ole veel tehtud. Vahepeal oli jutuks, et Batumis on suur pidu, aga gruusiale kohaselt ka see canceled (mis on sobiv eestikeelne sõna siia???). Nii ei oskagi praegu öelda, mis plaanis. Vb Armeenia, vb suusakuurort Bakuriani või Kudauri , vb Tbilisi. Ei teagi...
Hommikul tuli mulle ja mu asjadele järgi Lekso, kes sõidutas mind mu uude kodu onu Gia ja vanaema Tiina juurde. Kaua ma uues kohas siiski olla ei saanud, kuna pidime minema Tbilisisse mid-term treeningule. Esialgu pidi see toimuma küll Batumis, aga kuna Lekso ja Liene ei tahtnud aega rongi sõidule kulutada siis toimus see ikkagi Tbilisis. Iseenesest kahju, sest detsembri kuus meres ujuda oleks ju uus kogemus (Batumi õhutemperatuur oli sel ajal ca 25 kraadi). Samas isegi see Tbilisi hotell tundus marsaga sõites nii kaugel, seega vb oli see isegi hea.
Koolitus ise oli täiesti mõttetu, sest kava järgi pidime kirjutama umbes 3 lehekülge teksti ja oligi kõik. Aga noh ega me sinna ei läinudki, kui koolitusele. Näiteks Lekso esimesed sõnad olid kohale jõudes sellised: „After we finish this, then we can start with our drinking activities...“
Peale koolitust olin ma nagu rase, sest nii kõvasti sõin ma viimati, kui vikingid siin olid. Peale selle toimus õhtul veel cooking club, kus Dako valmistas khatsapuri atsmat vms. Mis kujutab endast mitme kihilist juustukooki, mis on niii niii HEAA, peale selle valmistasin ma veel hapukapsaid järgmiseks nädalaks.
Reede õhtul läksime Cristinaga Eesti saatkonda jõulupeole. Iseenesest seal midagi märkimisväärset ei toimunud, aga see toit viis küll keele alla – hapukapsad, kiluvõileivad, kartuli, kaste jne jne. Lisaks sellele saime jõuluvanalt ka kalevi kommi paki ja eesti gruusia vestmiku.
Jõulupoel me siiski kaua ei olnud, kuna pidime jõudma ka Rustavis toimuvale ärasaatmispeole. Kusjuures lahkumas oli kolm inimest – Dato ehk Sama ehk Pinki Šveitsi ning Elina ja Liene Lätti.
Muideks kõigile Kalevi kommid maitsesid. Aftekas resto peole toimus traditsiooniliselt EVS majas, mis kestis varajaste hommikutundideni ja natuke pealegi...
Terve järgmise päeva lebotasime arusaadavatel põhjustel EVS majas. Vaatasime filme, muljetasime peost ja vahepeal käisime restos khinkaale söömas. Õhtuks otsustasime ikkagi Jouga koju minna, sest tõesti väsimus oli peal ja üks korralik pesu kulus ka ära. Kahjuks me ei arvestanud oma plaandes asjaoluga, et me elame onu Giaga, kes on Rustavi üks kuulsamaid damadare (otsetõlkes toostimeister aga meie jaoks õhtujuht pidudel vms) lisaks sellele on ta ka ansambel Tbilisi üks liikmeid. Mis siis juhtus?? No läksime koju istusime köögis ja tegime midagi õhtusöögiks. Mingi hetk astus uksest sisse onu Gia, kes hakkas meiega juttu ajama. küsis ta meilt, kas me veini ei taha, sellest me aga keeldusime tuues põhjuseks kõva peo eelmisel õhtul. Selle peale muutus ta kurvaks, et me teda peole ei kutsunud :). Jutu edenedes näitas ta meile veinikeldri võtme asukoha ja lubas meil seda alati kasutada, sest me oleme selle pere liikmed. Nii jõudsime jälle veini joomise juurde, kuid ka seekord keeldusime. Lõpuks õnnestus tal meid ikkagi ära rääkida ja otsustasime siis mõned klaasid ikkagi temaga juua. Nii lihtsalt me siiski ei pääsenud, sest mõnest klaasist said hoopis mõned kannud. Nii et pidu lõppes nii umbes pool seitse. Vahepeal helistasime ka oma telefoniraamatu läbi, et laulda onu Gia lemmiklaulu, kes kuulis see teab...
Järgmine hetk, kui ma silmad lahti tegin oli toas pime ja ma ei saanud aru, kas on hommik või õhtu. Lõpuks kui ma kella nägin jäi mul karp lahti, sest see oli 9.30 ÕHTUL. Selle peale müksasin ma Joud (Ei me ei maga koos ühes voodis, meil on kaks eraldi voodit, mis on lihtsalt üksteisele hästi lähedal), millele järgnes umbes selline dialoog:
V: Are you going to get up today?
J: I don't know
V: Do you know what's the time?
J: No
V: It's half past nine
J: WHAAAAAT????
Sellele järgnes päris pikk naermine, eelmise õhtu muljetamine. Vahepeal jõudis veel Dagi koju, kes pidu oma vaatevinklist kirjeldas. PS! See ei olnud nii hea, kui meie oma :):) No ja siis läksime magama tagasi. Aga Guess what? Ma ei saanudki sel ööl magada.
Uus nädal oli nagu septembri alguse nädal, sest sõna otseses mõttes ei olnud midagi teha. Kõik tegevused olid millegi pärast edasi lükatud ja nii ei saanudki millegi targaga hakkama. Üks asi siiski läks sel nädalal korda. Nimelt kõlas üks parimaid nalju ever. Istusime kambaga köögis, kui jutuks tuli, et minu ja Cristina vanvanemad olid koos Siberis.
Mary: What they were doing there?
Dagi: Youth exchange!
Nädala lõpus kaotasin veel telefoni ka marsasse ära. Seega jõuluõnnitlused võite meilile jätta...
Päev hiljem läksime Jouiga Bazaarile uut telefoni otsima, mis kujunes päris huvitavaks ettevõtmiseks. Telefone oli seal võrdlemisi palju ja hinnad ka üpris soodsad, sest 900 eeki uue iphone eest ei ole ju palju :D. Samas telefoni ma ikkagi lõpuks ei ostnud, sest ühel mudelil ei olnud ühte asja ja teisel teist. No ja kõik see shopping lõppes ühes telefonipoes peoga Zura, Gio ja Gia seltsis :D. Suhtluskeeleks oli inglise, hiispaania, gruusia ja vene keele segu.
Mis siis veel?
Jõulud on kohe kohe käes, aga ausalt öeldes mingit jõulu meeleolu ei ole, sellise septembri kuu ilmaga. Mingi pakkide jagamine ja pidu peaks nädalavahetusel küll toimuma, aga see on ka ilmselt kõik... Teile kõigile, kes seda blogi loevad soovin aga kauneid jõule.
Aastavahetuse plaane ka ei ole veel tehtud. Vahepeal oli jutuks, et Batumis on suur pidu, aga gruusiale kohaselt ka see canceled (mis on sobiv eestikeelne sõna siia???). Nii ei oskagi praegu öelda, mis plaanis. Vb Armeenia, vb suusakuurort Bakuriani või Kudauri , vb Tbilisi. Ei teagi...
10 detsember 2010
Järgmisel päeval peale Vikingite ära minekut oli hommikul Scout housis koosolek, kuhu kõik pidid ennast kohale vinnama. Jutud käisid, et koosolek pidi Zane pärast olema korraldatud. Kuna ta oma käitumisega Lekso juba nii vihaseks oli ajanud. Zane siiski jutuks ei tulnud, vaid hoopis mina. Kuna ma olin eelmine päev küsinud, et kas ta Vikingid lennujaama visaks ära mingi summa eest. Probleem siis selles, et raha pakkumine sõbrale on päris ebaviisakas siin – ühesõnaga kultuuriline erinevus. Igatahes kõik vaatasid, et selle pärast kutsutigi siia wä?
Peale koosoelkut jõudis lõpuks pohmel kohale, mis muutus haiguseks ja nii ma siis olingi kolm päeva voodis. PS! Selle aja jooksul sõin ainult ühe pätsi saia. Ei teagi, kas oli see tingitud sellest suurest üle söömisest või millestki muust.
Kui lõpuks terveks sain, siis võtsin ette tripi suurele bazaarile. Häbi öeldagi, aga esimest korda. Lihtsalt kellelgi ei olnud huvi sinna kunagi minna. Ma saan ka aru, miks see nii oli, sest see oli päris jube koht. Samas oli seal ka päris hea hinnaga ja head kraami. Nt lõhnaõli, mis tartu kaupsis pidi 1000 eegi kanti maksma saa bseal 120 krooniga.
Peale Bazaari läksin Tbilisisse Eesti poodi otsima. Ma ei tea, kas see koht päris Eesti poe nime vääriline on, aga midagi sealt vähemalt oli võimalik osta. Mina lahkusin sealt ühe rummi, põdrakonservi ja ala nopri leivaga. Viimane maksis nt ainult 20 krooni, mis on Eestiga võrreldes vist päris odav.
Enne koju minekut sain ma veel kokku Gioga, kes võib-olla tuleb märtsi kuus Eestisse vabatahtlikus. Seda muidugi juhul kui kui positiivse vastuse saab, aga kuna rõuge noortekas selle projekti kirjutas, siis ma olen selles 99% kindel, et ta selle raha saab. Esmamulje jättis ta igatahes igati hea (pidutseja, ekstreemsportlane, käib filmikoolis, pidutseja) ning tulevikus lubasime veel kokku saada.
Kuu keskel tabas meid suur üllatus, külla tulid Cristina sõbrad/sõbrannad. Ei üllatus i ole see, et nad külla tulid. Üllatus on see, et nad olid sõna otseses mõttes pensionärid, mida ei suutnud Cristinast keegi oodata. Iga päev läksid nad umbes kümne ajal magama ja neil vist ei olnud isegi ühtegi korralikku pidu siin. Aga vähemalt nad tõid endaga kaasa leiba ja kilukonserve. Nii et me saime teha päris meeldejääva õhtusöögi.
19. november otsustasime minna Tbilisisse peole. Kuna tüdrukud tahtsid Giot näha ja ma olin ka lubanud temaga ühendust võtta, kui Tbilisis olen, siis saigi talle helistatud. Ta oli just parajasti peol ühes baaris Budha (loe Savood). Nii saigi sinna mindud ja ausaltöeldes midagi kahetsema küll ei pidanud. Pidu kestis varajaste hommikutundideni välja ja need kartulid õõõh. Seal baaris pakuti lihtsalt maailma parimaid kartuleid. Need olid nii head, et me pidime järgmine õhtu sinna uuesti minema, sest need olid lihtsalt nii nii head.
Nädalvahetuse sisse mahtus veel Elina sünnipäev, mille puhul ma jälle lillepoodi läksin. Seekord olin ma aga targem ja ütlesin, et ma ei soovi lillede pakkimist. Aga kuna, ma olin seal poes juba teist korda, siis nad otsustasid teha mulle kingituse ja lilled ikkagi ära pakkida. Nii et ma sain jällegi ühe päris jubeda kimbu, mille hiljem ikkagi üle pidin tuunima.
Novembris oleks me peaaegu kõik nädalaks ajaks ühe projekti raames Armeeniasse läinud, aga kahjuks see korraldajate poolt viimasel minutil katkestati.
Isegi tööd sai Novembri kuus tehtud :D. Nimelt suurim asi, millega hakkama sain oli Mary keskkonna projekti reklaamvideo, millele tulevikus on tulemas kindlasti ka lisasid. Klipi jaoks läksime lasteada, kus põnne igasuguste keskkonna teemaliste küsimustega piinasime. Üllatav selle kõige juures oli see, kui rahulikud need lapsed kõik seal olid. Keegi ei karjunud ega seganud vahele. Lisaks ootasid ilusti oma järjekorda. Isegi täiskasvanud inimestega ei oleks seda olnud vist nii lihtne teha. Oma iganädalase töö sotsiaalkeskuses vahetaks ma päeva pealt töö vastu elles lasteaias.
Video tegemist raskendas aga asjaolu, et mul andis läpaka kõvaketas jälle otsad. Mõtlesin juba, et pean uue kõvaketta ostma, aga õnneks suutsid mehed arvutipoes selle ikkagi kuidagi tööle panna ja isegi enamus faile jäi alles. Lisaks sellele panid nad arvutile peale windows seitsme, mis on iseenesest tore küll, kuid see kvaliteet, kuidas nad seda tegid andis ikka kõvasti soovida. Arvuti oli peale seda vene, inglise ja gruusia keelne ja erroreid oli ilmselt isegi rohkem, kui Misso kooli kõigil arvutitel kokku. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui ise asi korralikult teha, muidugi oleks olnud võimalus ka poodi tagasi viia, aga ma ei viitsinud nendega maad jagada. Tänaseks päevaks on igatahes kõik korras ja kõiksugused viirused ja asjad minu jaoks vaid halb unenägu, sest minu masin jookseb nüüd Linuxi peal.
Novembri külastas meid peale kõikide eestlaste veel ka kaks väga lahedat Šveitsi tüüp, kes olid teel Hiinasse. Esialgu kuuldes, et nad on teekonna ette võtnud autoga, kujutasin ma ette, et nad sõidavd mingi purunematu maasturiga. Hiljem nähes nende vana ja väsinud Golf kolme jäi mul sõna otseses mõttes karp lahti. Tüübid olid seda veel ümber ka ehitanud, et mugavam oleks. Igatahes kõik see kokku nägi välja päris koomiline. Sarnaseid jooni oleks saanud vist tõmmata naksitrallide muhviga. Igatahes EDU EDU ja veelkord EDU neile sellel ettevõtmisel.
Detsembri alguseks oli Kalinal korraldatud heategevusüritus disability centeri (ei oskagi seda eesti keelde tõlkida, puukuuri?) toetuseks. Päev enne ürituse toimumist teatas, aga teater, et nende juures ei saa teha, kuna neil on mingi etendus sees - mis sest, et paar nädalat varem oli kokku lepitud. Kuna reklaamid olid igale poole üles pandud ja hulga tööd ja vaeva nähtud, siis ei tahetud üritust päris ära ka jätta. Nii aigi vastu võetud otsus, et teeme asja ära teatri ees olevas pargis. Kahjuks pidime ikkagi enamus esinemis ära jätma, kuna elektrit meil ei olnud seal kuskilt võtta. Lõppude-lõpuks võis päeva ikkagi lugeda kordaläinuks, sest sellistes oludes 150laari puuetega inimestele leida on ka midagi. Ühe paari uuse rehve saavad ikka ratastoolile.
Õhtul tomimus aftekas ka meie pool, mis kujunes päris suurejooneliseks. Tantsiti Gruusia tantse Benassi brothers -satisfactioni loo saatel ja lauldi mingeid Aafrika hõimu laule...
Peale koosoelkut jõudis lõpuks pohmel kohale, mis muutus haiguseks ja nii ma siis olingi kolm päeva voodis. PS! Selle aja jooksul sõin ainult ühe pätsi saia. Ei teagi, kas oli see tingitud sellest suurest üle söömisest või millestki muust.
Kui lõpuks terveks sain, siis võtsin ette tripi suurele bazaarile. Häbi öeldagi, aga esimest korda. Lihtsalt kellelgi ei olnud huvi sinna kunagi minna. Ma saan ka aru, miks see nii oli, sest see oli päris jube koht. Samas oli seal ka päris hea hinnaga ja head kraami. Nt lõhnaõli, mis tartu kaupsis pidi 1000 eegi kanti maksma saa bseal 120 krooniga.
Peale Bazaari läksin Tbilisisse Eesti poodi otsima. Ma ei tea, kas see koht päris Eesti poe nime vääriline on, aga midagi sealt vähemalt oli võimalik osta. Mina lahkusin sealt ühe rummi, põdrakonservi ja ala nopri leivaga. Viimane maksis nt ainult 20 krooni, mis on Eestiga võrreldes vist päris odav.
Enne koju minekut sain ma veel kokku Gioga, kes võib-olla tuleb märtsi kuus Eestisse vabatahtlikus. Seda muidugi juhul kui kui positiivse vastuse saab, aga kuna rõuge noortekas selle projekti kirjutas, siis ma olen selles 99% kindel, et ta selle raha saab. Esmamulje jättis ta igatahes igati hea (pidutseja, ekstreemsportlane, käib filmikoolis, pidutseja) ning tulevikus lubasime veel kokku saada.
Kuu keskel tabas meid suur üllatus, külla tulid Cristina sõbrad/sõbrannad. Ei üllatus i ole see, et nad külla tulid. Üllatus on see, et nad olid sõna otseses mõttes pensionärid, mida ei suutnud Cristinast keegi oodata. Iga päev läksid nad umbes kümne ajal magama ja neil vist ei olnud isegi ühtegi korralikku pidu siin. Aga vähemalt nad tõid endaga kaasa leiba ja kilukonserve. Nii et me saime teha päris meeldejääva õhtusöögi.
19. november otsustasime minna Tbilisisse peole. Kuna tüdrukud tahtsid Giot näha ja ma olin ka lubanud temaga ühendust võtta, kui Tbilisis olen, siis saigi talle helistatud. Ta oli just parajasti peol ühes baaris Budha (loe Savood). Nii saigi sinna mindud ja ausaltöeldes midagi kahetsema küll ei pidanud. Pidu kestis varajaste hommikutundideni välja ja need kartulid õõõh. Seal baaris pakuti lihtsalt maailma parimaid kartuleid. Need olid nii head, et me pidime järgmine õhtu sinna uuesti minema, sest need olid lihtsalt nii nii head.
Nädalvahetuse sisse mahtus veel Elina sünnipäev, mille puhul ma jälle lillepoodi läksin. Seekord olin ma aga targem ja ütlesin, et ma ei soovi lillede pakkimist. Aga kuna, ma olin seal poes juba teist korda, siis nad otsustasid teha mulle kingituse ja lilled ikkagi ära pakkida. Nii et ma sain jällegi ühe päris jubeda kimbu, mille hiljem ikkagi üle pidin tuunima.
Novembris oleks me peaaegu kõik nädalaks ajaks ühe projekti raames Armeeniasse läinud, aga kahjuks see korraldajate poolt viimasel minutil katkestati.
Isegi tööd sai Novembri kuus tehtud :D. Nimelt suurim asi, millega hakkama sain oli Mary keskkonna projekti reklaamvideo, millele tulevikus on tulemas kindlasti ka lisasid. Klipi jaoks läksime lasteada, kus põnne igasuguste keskkonna teemaliste küsimustega piinasime. Üllatav selle kõige juures oli see, kui rahulikud need lapsed kõik seal olid. Keegi ei karjunud ega seganud vahele. Lisaks ootasid ilusti oma järjekorda. Isegi täiskasvanud inimestega ei oleks seda olnud vist nii lihtne teha. Oma iganädalase töö sotsiaalkeskuses vahetaks ma päeva pealt töö vastu elles lasteaias.
Video tegemist raskendas aga asjaolu, et mul andis läpaka kõvaketas jälle otsad. Mõtlesin juba, et pean uue kõvaketta ostma, aga õnneks suutsid mehed arvutipoes selle ikkagi kuidagi tööle panna ja isegi enamus faile jäi alles. Lisaks sellele panid nad arvutile peale windows seitsme, mis on iseenesest tore küll, kuid see kvaliteet, kuidas nad seda tegid andis ikka kõvasti soovida. Arvuti oli peale seda vene, inglise ja gruusia keelne ja erroreid oli ilmselt isegi rohkem, kui Misso kooli kõigil arvutitel kokku. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui ise asi korralikult teha, muidugi oleks olnud võimalus ka poodi tagasi viia, aga ma ei viitsinud nendega maad jagada. Tänaseks päevaks on igatahes kõik korras ja kõiksugused viirused ja asjad minu jaoks vaid halb unenägu, sest minu masin jookseb nüüd Linuxi peal.
Novembri külastas meid peale kõikide eestlaste veel ka kaks väga lahedat Šveitsi tüüp, kes olid teel Hiinasse. Esialgu kuuldes, et nad on teekonna ette võtnud autoga, kujutasin ma ette, et nad sõidavd mingi purunematu maasturiga. Hiljem nähes nende vana ja väsinud Golf kolme jäi mul sõna otseses mõttes karp lahti. Tüübid olid seda veel ümber ka ehitanud, et mugavam oleks. Igatahes kõik see kokku nägi välja päris koomiline. Sarnaseid jooni oleks saanud vist tõmmata naksitrallide muhviga. Igatahes EDU EDU ja veelkord EDU neile sellel ettevõtmisel.
Detsembri alguseks oli Kalinal korraldatud heategevusüritus disability centeri (ei oskagi seda eesti keelde tõlkida, puukuuri?) toetuseks. Päev enne ürituse toimumist teatas, aga teater, et nende juures ei saa teha, kuna neil on mingi etendus sees - mis sest, et paar nädalat varem oli kokku lepitud. Kuna reklaamid olid igale poole üles pandud ja hulga tööd ja vaeva nähtud, siis ei tahetud üritust päris ära ka jätta. Nii aigi vastu võetud otsus, et teeme asja ära teatri ees olevas pargis. Kahjuks pidime ikkagi enamus esinemis ära jätma, kuna elektrit meil ei olnud seal kuskilt võtta. Lõppude-lõpuks võis päeva ikkagi lugeda kordaläinuks, sest sellistes oludes 150laari puuetega inimestele leida on ka midagi. Ühe paari uuse rehve saavad ikka ratastoolile.
Õhtul tomimus aftekas ka meie pool, mis kujunes päris suurejooneliseks. Tantsiti Gruusia tantse Benassi brothers -satisfactioni loo saatel ja lauldi mingeid Aafrika hõimu laule...